„Õudusfilm“ on eksitav termin, sest üldiselt ei ürita need vaatajas tegelikult õudu tekitada. Hirmsaid kohti on õudukates rohkem kui teistes žanrites, aga lõppkokkuvõttes on õudusfilmide eesmärk anda publikule lahe elamus. Tahetakse, et kinokülastaja astuks saalist välja, nähtud filmist õhinal, hing täis vaimustust elamuse üle.
Kui mina võtan ette õuduka, siis ma ei taha saada lahedat elamust. Ma tahan kogeda õudu. Ma tahan astuda kinosaalist välja, tundes mitte õhinat, vaid hirmu. Tahan, et mul oleks paha olla. Tahan olla masenduses õudustest, mida pidin kinosaalis kogema. Tahan, et õudus suruks minusse kohutavad mõtted, mis jäävad painama.
Ma mõistan, et keskmine kinokülastaja ei taha õudukat vaadates päriselt õudust kogeda. Tavapärane õudukavaataja tahab lihtsalt natuke teravamat kogemust, aga ainult natuke.
Ma ei eeldagi, et iga õudukas peaks päriselt õudne olema, sest filme tehakse publiku maitse järgi. Samas võiks justkui arvata, et film, mis on päriselt nii jube, et inimesed ei taha seda vaadata, aitaks filmitegijaile nime teha ja annaks linateosele turunduslikku väärtust. Ma ei saa olla ainuke inimene, kes õudukatest päriselt õudust ootab.
Siin on kuus BarHiid Stuudio õudusteooria sammast, mis eristavad meie jaoks pseudoõudukaid tõelistest õudusteostest.
See peaks olema ilmne. Kui peategelased saavad jagu õudusest, millega nad silmitsi seisavad, siis jätab see vaatajasse hea emotsiooni. Pealegi vähendab see õuduse hirmuäratavust, sest näitab, et kuigi katsumus on jube, on seda võimalik alistada või vähemalt selle käest pääseda.
Kui iga viime kui sümpaatne tegelane filmis armutul kombel õuduse läbi sureb või sõgeneb ning filmi lõpplahendus näitab üheselt, et sellise õuduse vastu lihtsalt ei saagi mitte keegi, jääks asjast hirmus järelmaitse.
Sageli on õudukatel selline lõpp tegelikult olemas. Mannetu, kuid sage trikk on jätta umbes veerand tundi enne filmi pärislõppu mulje, et kõik läks halvasti ja nüüd film lõppebki selliselt, aga selle asemel, et lõputiitrid peale lasta, selgub siis, et film läheb edasi ja mingil imekombel peategelas(t)e õnn siiski pöördub. See on kõige näkkuröökivam näide, kuidas filmiväntajatel jääb puudu julgusest asjaga lõpuni minna.
Peaaegu sama hädine variant on tüngalõpp, kus üritatakse näidata, et filmil justkui pole õnnelikku lõppu, sest mõni sekund enne lõputiitreid ilmutab õudus ennast uuesti, samas kui tegelikult on sellele eelnevalt põhitegelased ohu alistanud ning publikusse külvatud pinge juba positiivsel viisil maandatud.
Tüngalõpu emotsionaalne jälg pole võrreldav totaalse õuduslõpuga, kus hästi ei lähe ainsalgi tegelasel ja kogu filmi jooksul ei anta pääsemislootust isegi hetkeks.
Ehmatus ei ole õudus. Need on erinevad asjad. Hästi korraladatud ehmatus lööb adrenaliini korraks üles, aga sellel pole mingit pistmist õudusega. Ehmatada võid päriselus näiteks selle peale, kui vaikses ruumis kõrval olnud inimene järsku sulle kõrva karjub. Kas kõrva karjumine on sellepärast õudus, millest hirmuunenägusid näeksid?
See on odav trikk, abirattad, ilma milleta jura õudukas toime ei tule. Ühtlasi lõhub see pineva atmosfääri, sest igale ehmatusele järgneb reflektiivselt kergendus või lausa lõbustatud naer. Oskuslik õudukas tekitab ärevat hirmu, ilma et seda ehmatusega maandaks.
Veri ja soolikad on õudusele lähemal kui ehmatused, aga ei päde siiski samaks asjaks. Kui sa pole just meedik, tekitab vaatepilt aeglaselt silma lükatavast süstlanõelast või otsast saetavast sõrmest tõenäoliselt vastikust.
Mõned inimesed otsivad justnimelt sedatüüpi vastikust ja nende jaoks on olemas jäledusfilmid (gore). Jälkus on kahtlemata ebameeldiv, kuid ei saa tõmmata võrdusmärki igasuguse ebameeldivuse ja õuduse vahel. Jälkus sunnib ütlema korraks „fuhh“. Võib-olla paneb jälkus järgmine kord terariista kätte võttes meenutava muigega õlgu võdistama, õudus istub aga salaja kukile ja hakkab kõrva sosistama kõhedusi iga kord kui üksinda jääd.
Meeldetuletus, et mõni psühhopaat või vägistaja võib suvalisel ajal saabuda ja sinu elu igaveseks rikkuda, on tõepoolest hirmus. Vägivaldne õudusfilm võiks toimida, kui mängiks ahistavate meeleoludega ja demonstreeriks, kui haavatav oled sina või sinu lähedased vihameelse vägivallatseja vastu ja kuidas kaitseorganite abi ei seisne muus kui karistuse määramises alles pärast seda kui sinu või su lähedaste peal jõledused korda on saadetud, kui sedagi. Abitus sellise olukorra vastu, meeldetuletus, et sinu või sinu perekonna turvalisus on ainult illusioon, külvab oskuslikult esitatuna õuduäratavat muret, mis jääb pähe ketrama pikalt pärast filmilõppu.
Kuidas õudusfilmid päriselt vägivalda kasutavad, on aga see, et mingi tobe koll või kirvemõrtsukas ajab lihtsalt kedagi taga. Füüsiline võitlus enda elu eest ei ole õudus, vaid pingepõnevus.
Sarnaselt ehmatusele see mitte ei võimenda, vaid neutraliseerib õudust, vahetades aeglaselt hingepuuriva depressiivselt õudse abituse millegagi, mille intensiivsus pühib pea mõtetest puhtaks ja toob lõppedes kaasa kergenduse või isegi võidurõõmu. Hoopis teine tera on vägivald, mis on ühepoolne ega anna võimalust põgenemiseks või vastu hakkamiseks.
Sama hea sõber õudusele, nagu abitus, on ka teadmatus. Kujutle, et oled metsas telkimas ja ärkad öösel selle peale, et padrikusügavustes kordub väärastunud kääksumine, mille olemuses sa kindel ei ole. Astud välja. Öö on tuuline ja kõle. Õõvastav hääl on ebaselge, aga seda kuulevad ka sinu matkakaaslased ja kõigile lasub kõhe tundmus. Siis avastate, et üks matkakaaslastest on puudu. Kolm võimalust, kuidas asi edasi võiks minna, alates kõige vähem õudsemast ja lõpetades kõige õudsemaga, on järgmised:
A) Vähim painav: Selgub, et sinu kadunud matkakaaslane läks ise laagrist kaugemale metsa alla hääli tegema, et näha, kuidas teised reageerivad, sest see on tema arusaam heast huumorist.
B) Keskmiselt painav: Selgub, et kadunud matkakaaslane on tapetud. Teid varitseb eraklik hullumeelne, kes nendel aladel metsloomana elab ja inimliha ihaldab. Te kas pääsete või jääte tema ohvriks.
C) Kõige painavam: Midagi ei selgu. Matkakaaslane jääb jäljetult kadunuks. Veedad oma ülejäänud elu teadmata, kuhu ta kadus, mis temast sai või mis olid nood ebaloomulikud häälitsused pimeduses.
Krigistan alati hambaid, kui õudukas saabub see koht, kus mõni tegelane hakkab järsku loengut pidama, selgitades pulkadeni lahti kõik selle, mis siiani oli salapärane püsinud.
Oluliselt parem pole ka see, kui stsenarist ei vaevu isegi enda jaoks seletust välja mõtlema, vaid toimetab sürreaalsuses, kus ühtset tõde ei eksisteeri. Et õudus kõnetaks, peab film imiteerima reaalsust ja seda reaalsust valitsevad objektiivsed tõed. Peategelane ja vaataja ei pruugi kunagi saada seletust kadunud matkakaaslase kohta, aga justnagu pärismaailmas saanuks kadunule lõppkokkuvõttes osaks üks konkreetne asjaosalistele teadmata saatus, peab ka stsenaristi peas eksisteerima konkreetne seletus, mida ta aga vaatajaga ei jaga või kui jagab, siis läbi üksikute hoolikalt peidetud vihjete, mis tasustavad neid, kes filmi tõeliselt süvenevad.
Usutavus tuleb kasuks mistahes filmižanrile, aga mõjuva õuduse loomiseks on see lausa hädavajalik. Ometi on tüüpilised õudukad vastupidi tuntud justnimelt selle poolest, kuidas peategelastel puudub isegi baastasemel loogika, ilmnegu see siis absurdsel hetkel hargnemise, ohtlike asjade ebatarviliku surkimise või näiteks politseile helistamata jätmisena.
Millegi üleloomuliku kohtamisel oleks päriselus üks esimesi ratsionaalseid ideid asi ära tõestada, püüdes koll või tont nutitelefoniga filmiklippi ning kindlustada seeläbi enda tulevik maailmakuulsa uue liigi või nähtuse avastajana. Tänapäeva inimene mitte ei põgeneks, vaid ajaks youtube´i striimides ilmutist taga.
Oskuslikult meisterdatud õudus oskab seda lõksu vältida ja asetab üleloomulikud nähtused peenetundeliselt väljapoole silmaga nähtavat ja käega katsutavat.
Rumalalt käituvad tegelased on labase õuduka tunnus. Hea õudusfilm paneb vaataja küsima, mida peategelane või mina ise sellises olukorras oleks saanud õigemini teha ja tunnistama, et vastuseks on mitte midagi.
Veel üks lõks, millesse paljud massitarbeõudukad rõõmuga tatsavad, on läbimõtlemata puänt. Kui filmi lõpus paljastatakse ootamatu saladus, siis peaks see loogikaauke täitma, mitte neid juurde tekitama.
Pahatihti on teistkordsel vaatamisel lõppu ette teades kõik veel absurdsem kui enne. Tegelased, kelle kohta ei näidata kordagi, et nad oleksid õppinud näitlemist, oskavad tippmeistrite tasemel valetada ja teeselda või käituvad lihtsalt ebaloogiliselt, justkui saaksid nemad teada tõe samal ajal kui publik, kuigi lõpplahendus teeb selgeks, et mõned tegelased teadsid asja juba varem. Halvemal juhul lõpuseletus lihtsalt ei tööta, sest üleloomulikult liikunud ja ebamaiselt möiranud jubetised peaksid lõpplahenduse järgi justkui olema kostüümides tavainimesed või selgub, et jõhkralt inimesi rappinud ja neid jalgupidi auto alla krahmanud tapja on eakas vanatädike.
BarHiid Stuudio kirjeldus tõelisest õudusest läheb peenžanrina justkui psühholoogilise õuduse alla, aga kurvastuseks näitab elu, et ei ole suurt vahet, kas mõni õudukas on ennast psühholoogiliseks tituleerinud või mitte – ülalolevatest juhistest ei peeta kinni nii või teisiti.
Istudes kinno suvalt valitud õudukat vaatama, võib üsna julgelt panustada, et film rikub mitte ühte, vaid kõiki ülaltoodud juhistest korraga. Imetlusväärne haruldus on aga õudusfilm, või tegelikult mis iganes õuduslugu, kus peetakse kinni neist kõigist.
Kas tead mõnda filmi, mis nendele põhimõtetele vastab? Kui jah, siis ära jäta enda teada ja jaga meiega pealkirja. Siin on meie senised leiud:
BARHIID STUUDIO TUNNUSTAB
Täienev autahvel õudusfilmidele, mis peaaegu või täielikult vastavad BarHiid Stuudio õudusesteetika ideaalidele.
"1922" | 1922 (2017)
„Blairi nõiafilm“ | Blair Witch Project (1999)
"Cam" | Cam (2018)
"Kämping" | The Lodge (2019)
"Püha Maud" | Saint Maud (2019)
"See saabub õhtul" | It Comes at Night (2017)
"Sünge lugu" | A Dark Song (2016)
"Tunnistajad" | Martyrs (2008) [mitte 2015 remake]
"Varjend" | The Divide (2011)