"Neverwinter Nights 2" sisaldas komponente, mis mulle meeldisid ja komponente, mis mul harja punaseks ajasid. Mida lõpu poole, seda enam kaldus mäng halvemuse poole.
Mulle meeldis, kuidas mäng algas tavalises väikeses külas oma tavalist igapäeva elu elades ja lasi mul sisse elada, enne kui hakkasin sattuma olukordadesse, kus mu elu ohtu sattus. Vägev oli ka mängu hilisemas faasis omada lossi, mille majandamine alates talunikele kehtivatest maksudest kuni seiklejate palkamiseni kohalike probleemide lahendamiseks oli täies ulatuses minu enda teha.
Paaris kohas pakkus mäng ka reaalseid valikuid, kuigi enamus nendest olid väga pinnapealsed. Kõige enam häiris mind vestluste ebaolulisus. Kui mul oli vaja kelleltki mingit infot kätte saada, siis võisin silmad kinni panna ja suvalisi vastusevariante klõpsida, sest oma info saan kätte nii või teisiti. Kes ütles, et vestlus peab olema midagi, millega täita lahingutevahelist tühimikku? Miks ei võiks vestlus olla sama oluline kui lahing ja sundida sind korduvalt "load game" nuppu vajutama, sest valesti tehtud otsused tõid kaasa lõpliku põrumise?
Mida mäng edasi, seda vähem jäi reaalseid valikuvõimalusi. Aina absurdsemaks läksid ka vabandused, millega peategelast etteotsa nügiti. Kohalik isand andis mulle ja minu kolmele sõbrale käsu kaotatud loss tagasi võtta, kuigi tema enda alluvuses on tuhandetesse ulatuv armee. Rünnaku alla sattudes põgenesime koos isanda ihukaitsjatega turvalisse ruumi, misjärel jäid nemad sinna ootama ja ütlesid, et ma pean isanda üles otsima, sest tema elu võib ohus olla. Mida perset?! Teie olete tema ihukaitsjad! Minule on spinat hamba vahel suurem mure kui selle pässi elu.
Absurdselt halvaks läks mäng päris lõpus. Lõpulahingus seisin vastastikku Varjuisanda maapealse esindajaga. Tema kõrval ja minu vastas seisid lisaks kahele tohutule raudkratile kõik need, keda olin oma teekonnal kohanud ja keda polnud enda meeskonda võtnud. Lahing oli paras väljakutse. Kui peale mitmendat katset vaenlase lõpuks alistasin, olin hinges rõõmus, et tugev vaenlane viimaks võidetud sai. Kuid siis ilmus välja Varjuisand ise, kes oli eelmisest vastasest kordades tugevam. Mis mul üle jäi. Sööstsin lahingusse ja kulutasin järgmised tunnid katsetusele totakalt tugevat lõpuvaenlast alistada. Kui mul see lõpuks õnnestus, polnud ma isegi õnnelik, vaid pigem tülpinud ja rahul, et tüütu lahinguga ühele poole sain.
Ja mis juhtus järgmiseks? Kui absurdselt tugev Varjuisand oli alistatud, tekkis tema asemel KOLMKÜMMEND uut Varjuisandat. KOLMKÜMMEND! Sel hetkel taipasin, et mängu on võimalik võita vaid siis, kui loobud juba alguses igasugustest katsetest tegelast välja mängida ja suudled kõigi kohatud potentsiaalsete meeskonnakaaslaste tagumikke, et nad lõpulahingus peategelase poolel oleks. Suva Su tegelase põhimõtted. Kas see või ehitad enda tegelasest jõhkra tapamasina või kasutad koode.
Otsustasin viimase kasuks ja suutsin lõpuks kogu armee lõpuvaenlasi mättasse lüüa. Ja kas nad jäid surnuks? Otse loomulikult mitte. Kui kõik need peletised ära tappa, moondus Varjuisand uueks hiiglaslikuks ja surematuks Hiidvarjuisandaks. Just nii - surematuks. Teda polnud võimalik haavata.
Selleks, et teda võita, pidi purustama mingid kujud. Iga kuju hävitamine võttis aega umbes minuti, mille jooksul Hiidvarjuisand tegelasi segamatult tappis. Seejärel tekkis ruumi mingisugune portaal, mille pidi samas vaimus tükkideks peksma. Kui kõik see jama oli tehtud, sai alles ALUSTADA Hiidvarjuisanda haavamist.
Ja mis sai siis, kui see haiglaslik etendus viimaks läbi sai? Järgnes kõige haledam lõpuvideosarnane moodustis, mida ma kunagi näinud olen. Video, mis koosnes halvasti joonistatud piltidest ja monotoonsest nohikust, kes ütles, et kuigi ma võitsin vaenlase, siis kahjuks kukkus mulle ikkagi üks kivi pähe.
Ma demonstreerin:
"Neverwinter Nights", aastast 2002. Igati okei lõpuvideo.
"Neverwinter Nights 2", aastast 2006. Hale videokäkk.
Tõsiselt! Mis neil arus oli!? Kus on dramaatilisus? Kus on muusika? See on mängu kõige olulisem koht! Lõpuvideo on autasu, mille mängija mängu läbimise, või siinjuhul värdjaliku pingutuse eest saab! See peab aheldama pilgu ja kiskuma pisaraid! Kui lõpuvideo on pildid, millele teksti peale loetakse, siis peab seal vähemalt olema eepiline kunst, dramaatiline häälnäitleja ja ennekuulmatult liigutav muusikapala. Häälnäitleja on eelistatult naine või vanamees, mitte loosi teel tõmmatud programmeerija stuudiost. Ja soovitavalt ei ütle see hääl, et sorri, sulle kukkus kivi pähe. Võeh.
