Pole vaja uskuda maagiat, et hinnata inimese elu. Pole vaja labastada matuseid, jutustades üksteisele väljamõeldisi hingedest. Pole vaja kutsuda preestrit, kes pajataks matustel muinasjuttu paradiisist. Pole vaja sensitiivi, kes heietaks ebamäärasest teadusvälisest 'eluenergiast'. Piisab, kui kutsuda matustele füüsik.
Füüsik räägiks leinavale perele energia säilimise seadusest, mis kinnitab, et et isoleeritud süsteemi energia on ajas muutumatu ja lahkunu energia ei lakka kunagi eksisteerimast. Füüsik tuletaks pisarais emale meelde termodünaamika esimese seaduse: energia universumis ei kao ega teki, vaid ainult moondub. Tema ema peaks teadma, et kogu lapse energia, iga vibratsioon, iga džaul tema tööd, iga laine ja osake sellest, mis oli tema laps, jääb alatiseks siia ilma. Füüsik lohutaks muserdunud isa teadmisega, et kosmiliste energiate tandril andis tema laps täpselt sama palju vastu kui talle endale osaks sai.
Füüsik astuks ligi murtud südamega abikaasale ja jutustaks talle mitte väljamõeldist, vaid tõde sellest, kuidas tema kallim muutis iga footoni teekonda, mis lahkunu näolt kunagi põrkus, iga osakese trajektoori, mis puutus kokku tema armsama naerul suu või lehviva juuksesalguga ja kuidas läbi nende miljardite osakeste maailm tema ümber igaveseks muutus. Seletagu füüsik abikaasale, kuidas need osakesed ei muutnud mitte ainult maailma, vaid kuidas footonid, mis peegeldusid lahkunult abikaasa silma võrkkesta fotoretseptorrakkudesse, muutsid alatiseks abikaasat ennast; kuidas lahkunu hooliv sõna ja heldinud pilk muutsid reaalselt neuronite elektrolaenguid abikaasa ajus, muutsid füüsiliselt ja pöördumatult kogu tema elavat ja hingavat organismi.
Füüsik tuletaks omakstele meelde, kui palju meie kõigi siseenenergiast konverteerub soojusenergiaks. Ja kuidas soojusenergia konverteerub tagasi meid kõiki elus hoidvaks siseenergiaks. Füüsik seletaks, kuidas soojus, mis voolas läbi lahkunu elu jooksul, on ikka veel siin, on osa sellest, mis meie praegu oleme, isegi nüüd, kui lahkunu kognitiivne osalus on lakanud.
Füüsik selgitaks lahkunu poolt armastatuile, et neil pole vaja uskuda üleloomulikku, kui see mida räägib füüsik, on loomulik. On ehtne ja tõestatud osa meie maailmast, mida saab mõõta ja määrata. Teadku nad, et need pole mõne tähelepanujanulise šarlatani arvamused, vaid kuulsuse asemel tõde jahtivate teadlaste kinnitatud faktid.
Mitte ükski osa temast, kes elavate seast lahkub, ei kao. Ta jääb lihtsalt vähem korrastatuks. Aamen.
Maha viksitud Aaron Freeman kõnest NPR News kanalil "All Things Considered".
