Minu isiklikus elus on viimase paari aasta jooksul olnud mitmeid suuri muudatusi ja raskusi, mille hulka kuulub José lahkumine, uuel karjääril alustamine ja abielulahutus. Mul on hea meel, et kogu selle möllu keskel on mul BarHiid Stuudio. Mu hing naudib võimalust võtta mõnel õhtupoolikul või nädalavahetuse hommikutunnil ette tassike kuuma jooki ning sukelduda loometöösse, milleks viimastel aastatel on peamiselt olnud "Veri, rooste ja mana" kirjutamine.
BarHiid Stuudio esimestest postitustest on tänaseks möödas üle 10 aasta. Selle pika aja sisse on mahtunud erinevaid meeleolusid. Mäletan aega, kus kaalusin tõsiselt liikuda BarHiid Stuudioga hobi tasandilt karjääri tasandile. Eks ausalt öeldes on siiani minu jaoks mingi võlu selles idees, et kirjutada lugusid ja mõtelda välja mänge elukutseliselt, täiskohaga.
Täna on mul väga hea meel, et ma seda lüket kunagi ei teinud. Ma ei tahaks, et BarHiid Stuudio oleks mulle kohustus. Mure, mille edust sõltuks minu sissetulek. Miski, mis neelaks mu aega nii palju, et poleks ruumi kõigeks muuks, mida ma elu juures armastan (sest seda muud on palju).
BarHiid Stuudio on minu pelgupaik. Üks mõnus soe koht, kuhu astudes saan lasta lendu oma fantaasia ja voolida sellest miskit, mis loodetavasti aitab ka teistel argielust eemale saada.
Minevikus olen mõnikord seadnud BarHiid Stuudio loomingule tähtaegu. Siis olen tundnud ärevust nende lähenemisel ja ärritust kui ei õnnestu neid täita. Tänaseks olen targem.
Ma ei hakka ennustama, millal "Veri, rooste ja mana" valmis saab. Oskan öelda vaid seda, et kirjutan. Kirjutan hetkedel, mis tunduvad õiged. Tasaselt sõudes. Nautides. Miski ütleb mulle, et just selliselt seadistatud kompassiga saab seilata sinna, kus valmib mõnusalt hingestatud töö.
