Alustasin "Kõiksuse lühiajaloo" lugemist eestikeelsena, kuid panin kasvava imekspanuga tähele tõlkija veidraid kommentaare ja suutmatust mõista ingliskeelse originaalautori mõtteid. Hankisin kõrvale tõlkimata originaalversiooni ja lugesin järgmised paar peatükki paralleelselt mõlemast raamatust, imestades, kohati naeru ja kohati kirumise saatel tõlgi ja autori kokkupõrkeid raamatulehtedel. Loobusin eestikeelsest versioonist ja nautisin ülejäänud teost algkujul. Seejärel purskasin oma pahameele tõlke üle raamatu esialgsesse ülinegatiivsesse arvustusse.
Ei saa salata, et olin üllatunud, kui hea rahvas Pegasus kirjastusest, kes eestikeelse trüki eest vastutas, arvustuse järel minuga ühendust võttis ja tegi ettepaneku olla abiks uue trüki toimetamisel. Mul polnud soovi olla tühikraakleja ja seega võtsin tööotsa huviga vastu. Koostöö on nüüdseks vilja kandnud ja "Kõiksuse lühiajalugu" on praeguseks uue, parandatud eestikeelse tõlkena raamatupoodides saadaval.
"Kõiksuse lühiajalugu" on raamat, mis selgitab, kuidas on tekkinud kõik. See on raamat inimesele, kelle peas mõlguvad mõtted, nagu "kust tuli Maa?", "millal tekkis taevas?" või "miks on porgand?". Sa ei pruugi täpselt nendele küsimustele raamatust vastuseid leida, aga kui sedasorti küsimused kõlavad põhimõtteliselt paeluvalt, on paeluv ka "Kõiksuse lühiajalugu".
Bryson, raamatu autor, ei ole teadlane. Ta on kirjanik, kelle sulest on peamiselt tulnud reisiraamatuid. See pole aga puudus, vaid eelis, sest "Kõiksuse lühiajalugu" pole raamat teadlastele, vaid just nimme mitteteadlastele. Brysoni taust lubab tal võtta käe kõrvale endaga võrdselt võhikliku lugeja ja juhtida ta reisile maailma minevikku ja tagasi.
***
"[---] üsna hiljuti [---] olin lennureisil Vaikse ookeani kohal. Istudes jõude ning silmitsedes läbi illuminaatori kuuvalgusega üle kallatud ookeani, adusin järsku painava selgusega, et ma ei tea tühjagi planeedist, millel ma elan ja mille asemel ma ei saa valida ühtegi teist. Näiteks ei olnud mul aimugi, miks ookeanid on soolased, kuid Suur Järvistu mitte. [---] Muidugi mõista moodustas ookeanide soolsuse küsimus üksnes kübekese minu võhiklikkusest. [---] Mind haaras vaibumatu kihk midagi teada saada ja mõista, kuidas teadmisi hangitakse. Kõige põnevam oligi see, kuidas teadlased asju välja selgitavad. Kust me teame, kui palju Maa kaalub, kui vanad on kivimid või mis on Maa keskmes? Kuidas nad küll teavad, kuidas ja kunas sai Universum alguse ja mismoodi see algus välja nägi? [---] Nii ma siis otsustasingi, et pean pühendama osa oma elust - kolm aastat, nagu nüüdseks selgus - uurimaks raamatuid ja ajakirju ning leidmaks pühak-vagasid kannatlikke eksperte, kes oleksid valmis vastama tervele hulgale iseäranis tobedatele küsimustele."
***
Raamat alustab algusest. Päris algusest. Sealt kust algas kosmos ja aeg ise. Järk-järgult võetakse läbi planeetide tekkimine, Maa kujunemine, Maa moondumine selliseks nagu see praegu on, elu tärkamine meie planeedile ja elusolendite keerukuse kasv kuni inimese arenemiseni. Kogu selle aja tammub Bryson hoolsalt mööda peenikest joont teadusliku täpsuse ja lihtsasti arusaadavuse vahel.
Sama palju kui "Kõiksuse lühiajalugu" räägib kõiksusest, räägib see ka teadusest ja mis eriti läbiv - teadlastest. Bryson kirjeldab maailma teket ja arengut läbi (sageli ekstsentriliste) teadlaste elude. Kui juttu on planeetide tekkest, siis tutvustab Bryson teadlasi, kes omal ajal planeetide tekkemeetodi avastasid ja kirjeldab tobenaljakaid sekeldusi, mis neil selle avastamisel ette tuli. Kui raamat jõuab edasi elu tekkeni, siis võtab Bryson käsile kuulsamaid mikrobiolooge, kui loomade arenemiseni, siis evolutsiooni avastajaid ja kirjeldab tõdesid mitte otse, vaid läbi teadlaste, kes ühe või teise avastuseni jõudsid.
***
"Ega vist maksaks oma mikroobidest liigselt huvituda. Suur Prantsuse keemik ja bakterioloog Louis Pasteur vaimustus neist nii, et uuris igat tema ette tõstetud rooga enne söömist suurendusklaasiga. Arvatavasti ei kutsunud keegi teda seepeale enam lõunasöögile."
***
Nii alustab Bryson "Kõiksuse lühiajaloole" tüüpilises stiilis mikroobe käsitlevat peatükki, mis kannab võrdselt iseloomulikku pealkirja "Pisielukate maailm". Raamatut lugedes ei jää mingit kahtlust, et autoril puudub teadlase taust, kuid et ta on teaduspõhisest maailmapildist ja selle kujunemisest siiralt vaimustunud. Siin-seal isegi liiga vaimustunud, unustades oma õhinat punktide ja taandridadega liigendada.
Mul on austus inimeste vastu, kellest Bryson räägib ja nõustun, et kui maailm oleks õiglane, teaksid inimesed tänapäeva elu võimalikuks teinud teadlaste, mitte popstaaride nimesid, kuid minu jaoks tekitas pidev nimede virr-varr lõppkokkuvõttes rohkem segadust kui arusaadavat ülevaadet teadusajaloo tegijatest tüüpidest. Kuna märgilisi teadlasi leidub kõikjalt üle maailma, on nende nimed eripärased ja Bryson ei kohku tagasi tuvustamast neid loo tihedamates kohtades 4-5 tükki lehekülje kohta, eeldades seejuures, et kui paar peatükki hiljem mõni neist nimedest uuesti läbi käib, on lugejal meeles, kellega tegu. Kuna minu nimemälu on kehv, olid mõned osad raamatust üpris keerukad seedida.
Mulle oleks raamat hõlpsamini peale läinud, kui Bryson oleks jäänud stiili juurde, mida ta kasutab esimeses kahes peatükis, kus on rohkem juttu asjast ja vähem inimestest asja taga.
Sarnaselt sobib mulle, et Bryson pole tõsine tüüp, vaid heidab nalja ja kasutab sõnademänge (millest ka kõige parema tõlke juures osa paratamatult kaduma läheb), kuid oleks sobinud veelgi paremini, kui tema naljad oleksid päriselt vaimukad. Vahest on asi erinevalt häälestatud huumorisoontes, aga paremad killud "Kõiksuse lühiajaloos" panid mind leigelt muigama ja halvemad näisid sunnitutena.
Lõppude lõpuks ei pretendeeri "Kõiksuse lühiajalugu" aga komöödiale ja Brysoni naljatlev stiil annab raamatule kergust, mis, naljakas või mitte, aitab kaasa eesmärgile jutustada kõige lihtsamal võimalikul viisil kõige keerulisemaist senileitud vastustest.
Olen tänulik, et eesti keeles on olemas raamat nagu "Kõiksuse lühiajalugu". Teaduslik maailmapilt vajab aktiivset selgitamist neile, kes on uudishimulikud, kuid teaduskauged. "Kõiksuse lühiajalugu" teeb just seda ja saab asjaga hakkama.
Juhuks, kui sind huvitab minu esialgsele versioonile kirjutatud karm hinnang (kirjutatud 2016 aasta veebruaris), siis palun:
Sattusin hiljuti sellise raamatu peale nagu "Kõiksuse Lühiajalugu". Tegemist on suurepärase raamatuga geniaalselt autorilt Bill Bryson, mille on paraku täielikult ära solkinud taipamatu tõlkija Henn Käämbre.
Bill Bryson on kirja pannud raamatu, mis jutustab lugejale terve maailma ajaloo. Alates kosmose tekkimisest, läbi Maa kujunemise kuni tänapäevani välja. Vastavalt peatükile käsitleb ta mängleva kergusega astronoomiat, geoloogiat, bioloogiat või teisi teadusi. Mis teeb tema raamatu aga eriliseks, on see, et Bryson pole ise mingi teadlane. Ta on lihtne inimene, kellel on nende asjade vastu huvi tekkinud. Sellest siirast huvist lähtuvalt on ta kirja pannud nimetatud raamatu ja teinud seda nii haaravalt lihtsas kõnekeeles, et lugejal pole vaja mingit haridust, et tema mõtetest aru saada.
Selle raamatu eesmärk pole haarata intelligenti või pakkuda midagi uut kõrgharitud füüsikule, vaid seletada maailma tekkimist meile, kõige lihtsamatele ja asjatundmatutele. Ta on põhimõtteliselt hoidunud valemitest, definitsioonidest ja isegi astmetes arvudest. Selle asemel, et kirjutada nürida õpiku kombel "keha liigub taustsüsteemi suhtes ühtlaselt ja sirgjooneliselt seni, kui mingi välisjõud seda liikumisolekut ei muuda", kirjutab Bryson lihtsalt et "asjad liiguvad selles suunas, kuhu neid lükatakse". Tema raamat on tulvil lihtsustatud kergesti hoomatavatest tõdedest, mida snoobidest teadurid justkui meelega keerulise sõnastuse taha peidavad. Raamatu jooksul põimib ta need lihtsad tõed ühtseks tervikpildiks maailma tekkimisest.
Läksin põnevile, kui sain teada, et sellel raamatul on olemas ka eestikeelne tõlge. Kuigi mu inglise keelel pole viga, eelistan kindlasti lugeda eesti keelseid tekste. Isegi mu arvuti on alati eesti keele peale seadistatud.
Paraku ei jää raamatu eesti keelde tõlkija Henn Käämbre mitte ainult endast vägevama vaimu varju, vaid lausa rikub oma küündimatu tõlke ja üdini ebavajalike kommentaaridega igasuguse võimaluse lugejal seda raamatut eestikeelselt nautida. Kuigi Käämbre demonstreerib ka ebapädevust inglise keele nüansside tundmisel on häbiväärseim osa tema tõlkest just põhimõtteline taipamatus selle raamatu mõttest.
Seal, kus Bryson on üheselt ja lihtsalt sõnastanud arusaadavaks Newtoni kolm liikumisseadust, on Käämbre tõlkinud need tagasi totralt lohisevasse õpikudefinitsiooni, mille vastu protestimiseks kogu see raamat üldse kirjutatud on. Seal, kus Bryson kirjutab välja pikad numbrid ja märgib allmärkusena, et tema siin astmete süsteemi ei kasuta, on Käämbre pannud kõik ikkagi astmetesse ja lisanud teise allmärkusena, et "mina siiski kasutan". Lisa sellele asjassepuutumatud pajatused mingist perestroika ajast ja meelevaldsed ärapanemised, kus tõlk autorit naiivseks nimetab, ja võib hakata tekkima ettekujutlus, kui saamatult on Käämbre teosega ümber käinud.
Suvalise näitena lugematutest absurdsetest, mida Käämbre raamatu tõlkimisel kirja paneb, olgu toodud järgnev. Bryson kirjutab, kuidas elu saab sündida ainult paigas, mis pole liiga kuum ega liiga külm, liiga pime ega liiga ere jne. Sellist tsooni nimetatakse Kuldkihara tsooniks. Kuna nimetus on iseenesestmõistetav, ei vaevu Bryson isegi täpsustama, et nimi tuleb samanimelisest peategelasest kolme karu muinasjutus, kus Kuldkiharake proovib karude majas erinevaid pudrukausse, toole ja voodeid, kuni leiab need, mis on täpselt sobivad. Küll aga "tõttab lugejale appi" Käämbre, kes teab allmärkuses jutustada, et (tsiteerin): "Umbes Kuldkihara efektiks - mis peab tähendama, et õiged parameetrid tagavad, et muuhulgas on olemas kuldkiharatega kaunitarid. - Tõlkija".
Päriselt?
Kokkuvõttes soovitan soojalt kõigil teaduslikust maailmapildist huvitatutel võtta kätte Brysoni inglise keelne raamat originaalpealkirjaga "A Short History of Nearly Everything". See on arusaadavalt ja emotsionaalse õhinaga kirjutatud meistriteos kogu meie maailmast. Kuid hoidke heaga eemale sellest kohutavast soperdisest, millega on hakkama saanud Henn Käämbre sedasama raamatut eesti keelde tõlkides. See ei vääri ühtki minutit sinu aega, isegi kui laenad raamatu tasuta.
Juhuks kui kerisid kohe postituse lõppu, rõhutan veelkord, et see viimane hall arvustuse osa ei kehti enam raamatu 2017 aasta trükile, kus tõlge on hüppeliselt parem.
