Pärast pikka hoovõttu õnnestus mul lõpuks käsile võtta “Viirastuslik vabadus” (Phantom Liberty), mis kujutab endast lisapeatükki mängule “Küberpunk 2077”. Avastasin juba enne alustamist, et olen põnevil. Ees tõotas tulla taassukeldumine trööstitu, kuid juba tuttava Öölinna (Night City) agulitesse, kus keegi ega miski pääse küünilise kapitalismi teerulli eest.
Teos kulgeb endiselt läbi sama sinategelase silmade nagu põhimängus. Sa kehastud ambitsioonikaks, kuid algselt olematu staatusega pätiks nimega V. Tema nahas oled sa valmis tegema oma eluga kõike, peaasi et saaks Öölinna hierarhias piisavalt kõrgele, et su nime märgataks. Olla keegi, kes istub linna turjal, mitte üks neist lugematutest, kelle Öölinn argiselt alla neelab.
Nelja aasta jooksul, mis on möödas sellest kui viimati V saapad jalga tõmbasin ja Öölinna väisasin, on peale tulnud omajagu uut. Näiteks on linnas nüüd toimiv trammitransport ja võimalus tellida takso ning vaadelda linnaaelu saginat rahulikult tagaistmelt. Ka mängu mehhaanikas on omajagu parendusi - kõik toimib lihtsalt sujuvamalt ja töökindlamalt ning võimalused V oskusi arendada on huvitavamad ja paremini taskaalus.
Lisapeatükk avab Öölinnas uue rajooni nimega Penilinn (Dogtown) ja toob juurde mitmeid huvitavaid kõrvaltegelasi, kelle võimuses on mõjutada põhiloo jätkumist ja lõppu. Mängu käigus sain aga aru, et kõige rohkem hindasin “Viirastusliku vabaduse” juures mitte otseselt seda, mis oli uus, vaid seda, kui hästi oli kõik uus kooskõlas varasemaga. Uued tegelased ja paigad sulandusid Öölinna nii loomulikult nagu oleks need alati seal olnud.
Väidan, et nii “Viirastusliku vabaduse” kui ka kogu “Küberpunk 2077” suurim saavutus ongi Öölinna hinge puhutud elu.
Kui sõidan näiteks Tallinnast välja Tartusse, siis tunnen ennast seal teistmoodi. See pole lihtsalt see, et Tartus on teistsugune arhitektuur, teised vaated, teine kohalik kultuur ja elutempo või teistsugused lõhnad, helid ja värvid – vaid kõik see kokku. Kui ma olen Tartus, siis ma lihtsalt tunnen seda ainueksimatut Tartus-olemise-tunnet.
Öölinn poeb samamoodi hinge. Kuigi Öölinn pole päris, siis Öölinnas-olemise-tunne on. Veeda siin piisavalt aega ja ühel hetkel avastad, et sa tead seda kohta. Tunned seda. Tunned neid tänavapilte ja aknast tuppa voolavaid helisid ja tulesid. Tead kohaliku raadiodiskori häält ja muusikamaitset. Tajud siinsete inimeste maailmavaadet ja ellusuhtumist. Oskaksid võõrale soovitada seda endisesse surnukuuri ehitatud lahedat kõrtsi hiinalinna nurgal. Leiad end meenutamas ühte koidueelset suudlust Harrise talu veetorni tipus.
Raske on Öölinna elanike muresid tunnistades mööda vaadata sellest, kui palju sarnasust on sel kõigel meie endiga. Jah, nad elavad düstoopilises tulevikus, aga mitte kauges ja fantastilises, vaid käegakatsutavas. Normaliseeritud korruptsioon, erastatud avalikud teenused, de facto tasuline tervishoid, sõltuvus korporatiivsest tehnoloogiast, kiratsev edvistamine läbisegi näljas virelejatega, kannatuste pööramine kasumlikuks meelelahutuseks… vahest on peamine erinevus, et meie veel loodame (või teeskleme), et raha pole meie elukorralduse kõige püham eesmärk.
“Viirastuslik vabadus” ei õõnesta põhiteose julgust ka uue lõpuvõimalusega. Sinu lugu võib lõppeda väga mitmel moel. Aga tõeliselt õnnelikku lõppu Öölinnast endiselt ei leia. Sa kas maksad oma eluga või kõigega, mille nimel elada tahaksid. Ning halastamatu Öölinn jääb endiselt halastamatuks Öölinnaks.
Esimese hooga võib see tunduda masendav. Aga mina leidsin sellest lohutust.
Nagu ka enamikul meist, ei ole V võimuses päästa maailma ega isegi oma linna. Omaenda eluga toimetulek on piisav väljakutse. Teos tuletab meelde, et mis iganes meist sõltumatud õudused maailmas parasjagu aset leiavad, elavad inimesed ikka. Rõõmustavad, nutavad, armuvad, leiavad sõpru ja kaotavad neid, võidavad ühes ja põruvad milleski muus. V ei ihalda muud, kui näidata pimeduses uppuvale maailmale keskmist sõrme ja öelda: “Ma olin siin. Päriselt ja kõigega.” Ning mingil kummalisel viisil sellest piisabki.
“Viirastuslik vabadus” oli mõtlemapanev ja sügavalt liigutav sõit. Mitte sellepärast, et uus peatükk oleks tõstnud põhimängu uutesse kõrgustesse, vaid lihtsalt sellepärsat, et andis põhjuse reisida veel üks kord tagasi Öölinna.
