Indiana Jonesi kolm algset filmi ja mängud, mis nendest välja kasvasid, on minu nõrk koht. Mitte, et ma peaks neid eriliselt heaks. Lihtsalt, et suur osa mu lapsepõlvest möödus Indy seltsis. Kui keegi ütleb seiklus, on minu esimesed seosed kaabu, piits ja John Williamsi võidukad puhkpillid. Kannatan isegi vaadata neid kehvasid viimaseid filme, puhtalt nostalgialaksu nimel.
Uduselt mäletan lapsepõlvest ka mõndasid Indiana Jonesi mänge. Märgiline oli teismeeas minuni jõudnud "Indiana Jones and the Infernal Machine" (edaspidi "Põrgumasin"). Jällegi - ma ei ütle, et see on hea mäng, aga minu jaoks oli see esimene, mis ühendas põneva tervikuna märuli, mõistatused ja maailmarännud. Tagantjärgi neid ruudulisi piksleid vaadates on seda raske ette kujutada, aga mäletan ühte levelit, kus seiklesin pikalt hämarates koobastes ja kuidas hing pidi kinni jääma kui sealt välja murdsin, viimaks ometi päikesevalgusesse astusin ja imetlesin kõrge kose kohalt avanenud vaadet all orus laiuvale rohelusele.
Pärast "Põrgumasinat" ei tehtud pikka aega peaaegu ühtegi tõsist katset Indiana Jonesi arvutiekraanile tuua. Oskan nimetada ainult 2003 aasta "Indiana Jones and The Emperor's Tomb" ning väikest portsu Indy-teemalisi veebi- ja konsoolimänge (sh Lego Indiana Jones). Kuni lõpuks jõudis kätte 2024 ja sündis "Indiana Jones and The Great Circle" (edaspidi "Suur sõõr").
Arusaadav, et võrreldes 2003 aastaga (rääkimata "Põrgumasina" 1999 aastast) on graafika mõnevõrra edenenud. Ma ei olnud siiski päris valmis selleks, kui filmilik "Suur sõõr" paistab, eriti ülilaia (ultrawide) kuvari peal. Mõned kaadrid võib segi ajada fotoga. Muidugi võib olla, et kui kerime veel 23 aastat edasi, paistab ka see visuaalse käkerdisena.
Kui kuulsin esimest korda Indyt rääkimas, olin segaduses. Kas nad olid päriselt Harrison Fordi pardale saanud? Hääl oli nii tämbrilt kui intonatsioonilt ehe. Aga ei, Ford on ju vana - ta ei kõlaks enam nagu noor Indy. Tuleb välja, et hääle taga on andekas Troy Baker (ta võib sulle tuttav olla näiteks kui Joel mängust "Last of Us"), kes õppis pika harjutamisega noore Harrisoni häält veatult matkima.
Lisaks dialoogid ja heliriba... vau. Need pole filmidest kopeeritud, aga tabavad täpselt sama tunnet.
Kuidas "Suur sõõr" aga mänguna toimib? Kui stiilipuhtus kõrvale jätta?
Tegijad on otsustanud esimese isiku vaatepunkti kasuks, ehk sa ei näe ekraanil mitte Indyt ennast, vaid maailma läbi tema silmade. Vähemalt enamuse ajast. Vahestseenide ja ronimiste ajal vahetub kaamera kolmanda isiku vaatesse. Ma ei ole esimese vaate fänn. Mõned väidavad, et see aitab rohkem sisse elada, aga minu jaoks mõjub see kuidagi odavalt. Meenutab kõiki neid katkiseid Ida-Euroopa mänge, mida 2000ndatel põlve otsas tehti. Indiana Jonesi mängu mängides tahaks ikka Indiana Jonesi näha.
Üks mängukujunduse julgeid otsuseid, mis esimese vaatega ühtib ja mis tõesti aitas sisse elada, on minikaardi puudumine. Ehk sul ei ole all nurgas pidevalt kaarti, mis osutab, kuhu järgmiseks liikuda. Selle asemel pead juhinduma maamärkidest või päriselt kaardi lahti võtma. Mul on alati kahju, kui mängus on ilus graafika ja ilus maastik, aga mängija tähelepanu on mujal, sest all nurgas kükitav kaardike on tegelikult tõhusam viis navigeerimiseks kui ümbruskonna jälgimine.
Mängus on palju maailma mööda reisimist. Mis on väga Indylik ja vahva. Vähem vahva on see, et enamik keskkondi on vabalt avatud, ehk tuleb joosta mööda suuri alasid ja otsida laiali pillutud esemeid, tegelasi ja ülesandeid. Mõnes teises mängus toimib see formaat hästi, aga siin oleksin eelistanud lineaarsemat ja tihedamat elamust, sest kuigi ma pole perfektsionist, kes üritaks mängust kõike kõrvalist üles leida, veetsin suure osa mänguajast ikkagi mitte seiklusmärulis, vaid sörkides edasi-tagasi kivikeste, raamatute ja ravimipudelite järel. See võttis tempo maha ja lõhnas nagu trikk mänguaja pikendamiseks.
Tegelikult oleks mängutunde aga võinud olla hoopis vähem. Nagu paljudel mängudel, mida viimasel ajal tehakse. Sest nii lahe kui uuesti Indyga seiklemine ka polnud, hakkas kõik ennast kordama. Parem ju eksida sinnapoole, et mäng saab läbi liiga kiirelt ja mängijale jääb tunne, et tahaks veel, kui riskida lõpueelse küllastumusega? Loeb ju hinna ja elamuse suhe, mitte hinna ja pikkuse oma.
Mulle avaldas muljet, et maailma eri paigus räägiti erinevaid keeli, mitte lihtsalt erineva aktsendiga inglise keelt. Välja arvatud natsid. Nemad oli peamiselt ingliskeelsed, saksa aktsendiga ja ülepingutatult, lausa koomiliselt kurjad, isegi kui võrrelda Indy filmide niigi totakate pahategelastega. Natse kolkida ja üle kavaldada oli muidugi tore. Vähemalt niikaua, kuni sai neile indianajonesilikult tuult alla teha mõne supikulbi või paadiaeruga varitsedes. Näost näkku rusikavõitlus oli seevastu kohmakas ja igav.
Kokkuvõttes sain Indy fännina vahva elamuse. Justkui oleksin leidnud mõnest hauakambrist seniavaldamata ajalukku kadunud Indiana Jonesi originaalfilmi. Kui Indiana Jonesi nimi aga elevust ei tekita, siis vaevalt et mäng midagi erilist pakuks.
Hinnang: Hea
