Ma olen mänginud päris mitmeid häid arvutimänge, aga "Mass Effect" lõi minu jaoks täiesti uue taseme. Isegi koos tõsiasjaga, et triloogia lõplikud minutid sisaldasid jõhkraid loogikavigu, pole ma mänginud ühtegi teist mängu, mis "Mass Effectiga" isegi võrdlust kannataks. Tõik, mida kinnitab asjaolu, et läbisin triloogia ja kustutasin selle oma arvutist ligi kaks kuud tagasi, aga minu seiklused selles maailmas on endiselt miski, mis igava bussisõidu või unetute õhtutundide ajal oma tee minu mõtetesse leiavad. Ükski mäng pole mulle seni nii pikaks ajaks taolist jälge jätnud.
Minu tegelase nimi oli Vera Karine (Shepard). Vera kasvas üles tänavatel ja kui tekkis võimalus Sõjaakadeemiasse astuda, nägi ta selles võimalust nälja käest pääseda. Tänavaelu oli teinud temast karmi plika ja see sobis sõjaväele hästi. Oma pagunid sai ta tänu pealetungile, mille järel Vera oli üks vähestest, kes vaid vigase, mitte surnuna laibahunnikutest välja tiriti.
See ei ole minu väljamõeldud taust ja see pole ka kohustuslik taust. See on üksnes üks mitmetest võimalustest, mida esimest mängu "Mass Effect" triloogias alustades enda elulooks valida saad (lisaks soole, ametile ja välimuse disainimisele). Ja elulugu pole siin lihtsalt illustratiivne valik. Hilisemate seikluste jooksul suhtuti minusse minu tausta pärast ettevaatlikkusega ja paaril korral jooksin kokku ka oma vanade pättidest tuttavatega tänavalt.
Oma uue ametiposti sai Vera luurerühmas. Detailidesse laskumata sattus Vera üksus peale vandenõule, mida oli raske ametlikult tõestada. Tõendeid taga ajades puutus Vera teiste hulgas kokku ka sininahkse tulnukaga, kellesse ta armus. Vera ei soovinud enda ellu midagi romantilist, aga ta ei saanud midagi parata, et see üks talle südamesse puges. Nii et ta varjas seda suhet nii hästi kui oskas, mis omakorda põhjustas nende kahe vahel pingeid.
Jälle kord ei ole siin mitte midagi kohustuslikku. Su tegelane ei pea oma tunnetele järele andma või ta võib neid suure hurraaga ja avalikult tunnistada. Võib-olla meeldib talle hoopis keegi teine oma meeskonnast. Isegi kui ta juhtub olema gei (nagu ka Vera), leidub triloogia jooksul neid, kes tema huvidele vastaksid.
Kirjeldan nüüd seda lugu, mille minu peategelane Mass Effectis läbi elas. Kuigi sinu lugu võib tulla erinev, sõltuvalt sellest, mis valikuid sa mängu jooksul teed, võivad siin siiski varitseda mõned etterääkimised. Seega kui kardad igasuguseid spoilereid nagu tuld, siis tasub lugemine praegu lõpetada.
Vandenõu niidiotsi jälitades jõudis Vera üksus lõpuks jälile hoomamatule pimeduse jõule, mida nimetatakse Mužarimiks... sorry, Põimajaks. Miks on "Mass Effecti" Põimaja kirjeldus nii sarnane "Vangide" Mužarimi kirjeldusele? Sellepärast, et nii mõlemate inspiratsiooniallikas on sama - H. P. Lovecraft ja tema Cthulhu müütos.
Seesama Põimaja ei rünnanud mitte Galaktilist Valitsust otse, vaid mõjutas neid selliselt, et nad omavahel sõdima hakkaksid (tuleb nagu jälle tuttav ette). Igal juhul päädib kogu see konflikt suure lahinguga, kus tänu Vera ja teiste väejuhtide pingutusele õnnestub Põimaja hävitada. Vera ise langeb selles lahingus.
Suur pluss, mis oli "Mass Effecti" esimese osa lõpus, oli see, et sinu tegevused mõjutavad reaalselt seda, kuidas Galaktiline Valitsus uuesti järgmisteks mängudeks üles ehitatakse ja vastavalt Sinu tegudele võib valitsus koosneda järgmistes mängudes ainult inimestest, kes seega kõiki tulnukaliike valitsevad või demokraatlikust ühingust, kus kõik liigid võrdselt esindatud on. Pole vaja lisada, et see mõjutab arvestataval määral kogu mängu sisu.
Algab "Mass Effect 2". Vera armsam, seesama sininahaline tulnukas, veedab aastaid avakosmosest oma kalli Vera surnukeha otsides. Ta leiab selle ja annab Vera keha rikka inimnatside salaühingu kätte, kes, tänu oma rikkusele ja sellele, et Vera on inimene, keda nad enda ridades näha tahavad, naissõduri küborgina üles ehitavad.
Aga Vera pole enam seesama. Ta on armiline, tal ei kasva juukseid ja ta on kibestunud tõsisasjast, et võlgneb oma lojaalsuse natsidele. Kui ta lõpuks piisavalt tugev on, et enda tulnukast armsamaga kokku saada, leiavad nad peagi, et nad on liiga palju muutunud. Nende suhe lõppeb.
Jälle kord pole mitte ükski osa nendest emotsioonidest mängijale ette kirjutatud. Sa ei pruugi esimeses osas ennast selle sinise tulnukaga üldse romantiliselt siduda. Sa võid otsustada hoopis, et oled õnnelik, et Sulle on antud uus võimalus elada. Aga Vera iseloom oli teistsugune.
Veral polnud enam paljut, mille nimel elada. Ta korjas üles jälje uue Põimajate peidetud pesa kohta ja pani kokku meeskonna, millega seda pelgupaika rünnata. Ta ei plaaninud elusalt tagasi jõuda.
"Mass Effecti" jooksul kohtad Sa väga palju isikuid, kellega sõbruneda või hoopis tülitseda. Aga see, kas sinu sõbrad ellu jäävad, ei sõltu tihti Sinu otsustest praegu vaid tihtipeale hoopis nendest, mida tegid mitu peatükki tagasi või isegi eelmises või üle-eelmises mängus! "Mass Effectil" on kombeks korraldada asjad nii, et Sinu otsustel on tagajärjed, millel on omakorda tagajärjed, millel on omakorda tagajärjed, mis jõuavad Sinuni kaarega tagasi.
Vera elas oma missiooni siiski üle, kuigi enamus tema meeskonnast suri. Sõltuvalt teatud taktikalistest ja muudest otsustest on võimalik, et see missioon lõppeb videoga, kus Su tegelane surma saab. See ei ole surm lahingus, vaid videos, mis käivitub teatud punkti jõudes, nii et Sa ei saa nüüd enam sinna midagi parata. See sõltus asjadest, mis Sa tegid enne missiooni, mitte missiooni ajal. Ja kui Sa alustad mänguga "Mass Effect 3", aga said eelmise osa lõpus surma, tuleb Sulle ekraanile teade, et sorry, aga Sa ei saa kolmandat osa mängida, sest Sa oled surnud.
Algab "Mass Effect 3". Möödas on palju aastaid, Vera on nüüd juba hallipäine vanaproua. Ta on nõustajaks inimeste valitsusele Põimajate asjus. Vera on aastaid teinud lobitööd ja proovinud ette valmistada üksusi, millega sõdida Põimajate vastu, kui nad tagasi peaksid tulema. Kogu eelnev jama oli ju korraldatud üheainsa Põimaja poolt, aga kes teab palju neid veel olemas on.
See, et Vera muutub oma välimuselt, vananeb, ja halliks läheb, on tegelikult mängija enda teha. Mängude vahel, kus pikem ajaperiood mööda läheb, annab mäng Sulle võimaluse enda tegelase välimust muuta, kuigi Sa ei pea seda tegema. Nii välimuse muutmine kui ka mõned teised punktid mängus on sellised, et nad võivad nõuda ise juurdemõtlemist või isegi teatud loos olnud osade ümber mõtlemist, et asi usutavam oleks. Aga see on pigem minu, kui "Mass Effecti" kiiks, sest teen oma peas lugudesse minimuudatusi mitmete mängude, filmide ja raamatute puhul. Mõnikord polegi enam meeles, kas mõni detail oli minu või originaalautori poolt :)
Igal juhul saavad Vera hirmuunenäod teoks ja tuhanded Põimajad ilmuvad galaktika servale. Nüüd on Vera ülesanne sõlmida diplomaatilisi liite ja lahendada galaktilisi kriisiolukordi, et panna ühe käega kokku vägi, mis suudaks Põimajaid pidurdada, kuni ta teise käega otsib viisi nende alistamiseks.
Siin, rohkem kui kusagil varem, tulevad varasemad teod tagasi sind kummitama. Ma ei väsi imestamast, kuidas mõnest pealtnäha tühisest otsusest võib kulmineeruda tagajärg, mille tõttu sureb välja terve olendite liik (d&d mõttes näiteks haldjad või päkapikud)!! Otsused, mida teed juba alates mängu esimesest osast, mõjutavad kolmandas osas eksisteeriva maailma ilmet.
Vera näitas oma vanas eas teistele välja, et ta on tugev, kuid tema meeskonnakaaslased teadsid, et vana naine on murdunud. Tal ei õnnestunud Põimajate sissetungi ära hoida ja need kohutavad otsused, mis ta oli pidanud vastu võtma rõhusid teda raskelt.
Oli üks vestlus Vera ja tema hea sõbra vahel, mis mind kummitama jäi. Vera oli kogunud kuulsust sellega, et päästis väljasuremisest teatud olendite, Kroganite liigi. Tegelikkuses oli Vera nad hukule määranud, kuigi keegi seda veel ei teadnud. Ma ei hakka selle tagamaid selgitama, aga kui sõber Vera motivatsiooni tõsta proovis, mainides, et ta päästis isegi Kroganid, jäi Vera vait, noogutas vaikselt ja lahkus ruumist.
Mitu seiklust hiljem oli sõbral see meeles. Kui nad Veraga kahekesi jäid, tegi ta sellest juttu ja küsis, et kas Veral jäi talle midagi Kroganite päästmise osas rääkimata. Vera otsustas mitte oma süümepiinu paljastada ja raputas aeglaselt pead. Sõber patsutas Verale õlale ning lausus umbes nii: "Tead... Ma usun sind täiesti. Aga isegi kui asjad oleksid teisiti... Kui Sa oleksid teinud midagi, mida teised siin eetiliseks ei pea... Siis tea, et mina Sind sellepärast hukka ei mõistaks." Vera vaatas talle silma ja noogutas.
Selliseid ümbernurga vestlusi ei ole ma teistes mängudes kohanud. Suur osa "Mass Effecti" võlust on see, et kui seda hingega mängida, siis ei esita mäng Sulle küsimusi ainult selles osas, et mida Su tegelane teha tahab, vaid ka selles osas, mis tunne Su tegelasel neid otsuseid vastu võttes on.
Ja siis tuleb triloogia kurikuulus lõpp. Ma ei hakka isegi kirjeldama, mis seal kõik valesti ja ebaloogiline on (selle kohta on Internet niigi postitusi täis). Ja muidugi on ka mängus tervikuna paras ports naiivsust, labasust ja loogikavigu.
Aga rahulikult võttes on ka triloogia lõpul üks väga haruldane ja originaalne omadus. Ükskõik, mis otsused Vera vastu võttis ja mis otsused ka sinu tegelane vastu võtaks - igal juhul kaotad Sa sõja Põimajate vastu. Sul on valida erinevaid variante, kuidas Sa täpselt neilt lutti saad, aga sellist lõppu, kus Põimajad hävineks ja elu läheks edasi nagu varem, "Mass Effectil" ei ole. Ja minu silmis on see igal juhul pluss.
