Ei. Inimene ei kasuta oma ajust ainult 10%. Tegemist on laialt levinud väärarusaamaga.
Inimestele meeldib seda müüti uskuda, sest see vihjab võimalusele, et meis kõigis on peidus tohutu potentsiaal, mille rakendama õppimisel võiksime omandada fantastilised võimed. Nõiad ja selgeltnägijad kasutavad seda väljamõeldist enda võimete seletamiseks ning stsenaristid rakendavad seda haaravate filmisüžeede kirjutamiseks (näiteks "Limitless").
Tõepoolest, ühel hetkel üksinda me kogu aju ei kasuta. Kuid see on nagu sõites autoga Tartu maanteel. Sirge lõigu peal vajutab autojuht natuke gaasipedaali, aga jätab täiesti kasutuseta siduri, piduri, kojamehed, udutuled, signaali ja akende alla kerimise nupu. Kas on nüüd õige väita, et ta kasutab vaid 10% auto võimekusest? Kui ta selliselt talitaks, oleks see üks pilkupüüdev auto, aga mitte ilmtingimata heas mõttes ja kiiremini ta Tartusse ei jõuaks. Mõtle kasvõi oma lihastele. Sa kasutad neist korraga ainult imeväikest osa, aga see, kui sa sada protsenti oma lihastest korraga 'aktiveeriksid' ehk pingesse ajaks, ei aitaks sul kiiremini joosta ega kaugemale hüpata.
Juba lihtne arvutus näitab, et kui kasutusel oleks vaid 10% meie ajust, siis järelikult peab 90% olema kasutu. See tähendab, et ei tohiks olla probleemi, kui osa sellest üheksakümnest protsendist välja lõigata. Reaalses elus näeme, et juba pisike kahjustus aju mistahes piirkonnas toob kaasa raskused igapäevaelus hakkama saada. Mõnikord suudab aju küll kahjustuse kompenseerida, kuid seda suudab organism ka muude kaotuste puhul. Kui trauma tagajärjel jääb inimene ilma oma paremast käest, on ta sunnitud õppima kõiki oma tegevusi sooritama vasakuga. See ei tähenda, et tema vasak käsi oli enne kasutu või et paremat kätt polnudki tegelikult vaja.
Inimese kesknärvisüsteemi kuuluv peaaju kaalub natuke alla pooleteist kilo. Laias laastus saab seda jagada kolmeks osaks. Esimene osa, suuraju, vastutab kognitiivsete oskuste eest (mälu, õppimine, järeldamine jm). Teine osa, väikeaju, vastutab motoorika eest (liigutamine, tasakaal jm). Kolmas osa, ajutüvi, hoolitseb nende tegevuste eest, mida sa teadlikult ei kontrolli (seedimine, südamelöögid jm). Tavaliselt jaotatakse see kolmas osa, ehk ajutüvi, veel omakorda väiksemateks osadeks, mis on vaheaju, keskaju, piklikaju ja sild.
Ajus käib pidev signaalide vahetamine miljonite närvirakkude vahel. See signaalide vahetamine võimaldabki kõik need keerulised funktsioonid, mida aju meie igapäevaelus täidab. Pealtnäha lihtne tegevus, nagu näiteks hommikukohvi joomine, sisaldab endas kõigepealt kohvikannu võtmist, seejärel kruusi valamist, arvestades sealjuures, et kruusi jääks ka ruumi koore jaoks ja lõpuks hõrgult lõhnava kohvi alla neelamist, misjärel peab organism selle lagundama. Ühe hommikuse minuti jooksul oleme kasutanud kõiki eelmainitud aju osasid. Aktsioonipotentsiaalid müristavad üle kukla- ja kiirusagara, üle primaarse motokorteksi, üle põhimiktuumade, üle kogu väikeaju, üle otsmikusagara ja jõuavad lõpuks piklikajju.
Üks aine, mille osakaal närvirakkude aktiviseerimise ajal tõuseb, on neuromediaator GABA (γ-aminovõihape). Selle aine eesmärk on takistada närvisignaali levikut, peatades seeläbi aju liigse aktiveerumise. On olemas seisund, mille korral GABA ja teised aktiivsust alla suruvad mehhanismid ajus ei toimi. Sel juhul aktiveerub tõepoolest terve aju korraga ning nähtust nimetatakse meditsiiniliselt hüpersünkroonseks neuronaalseks aktiivsuseks ehk epilepsiahooks.
Kui keegi väidab, et kasutab oma ajust vaid 10%, siis võib talle ainult kaasa tunda. Huvitav oleks näha, kus, anatoomilisel kaardil, on see 90%, mida ta ei kasuta. Väide, et kasutame vaid murdosa oma aju võimekusest on vale.
