'Alternatiivmeditsiin' kui termin, tähendab ravivõtet, milllel puudub tõestatud toime. Niipea kui see toime tõestatakse, kuulub võte automaatselt teadusliku meditsiini alla. Miks peaks keegi üldse sel juhul alternatiivmeditsiini teenuseid kasutama? Ja veelgi olulisem - miks mõned raiuvad raudkindlalt, et on alternatiivmeditsiinist abi saanud?
Olen varem kirjutanud:
'Kui üks tüüp väidab, et haigust saab ravida loobudes patusest elustiilist, teine, et kehasse pugenud kurja kolli peletades ja kolmas, et antud haigus kaob mõne puuduoleva toidukomponendi tarbimisel, siis tundub ilmselge lahendus olevat tõe selgitamiseks kõik lahendused võrdsete suurustega inimgruppide peal järele proovida ja tulemusi võrrelda. On olemas kujutlus, nagu tähendaks teadus kitlites professorite poolt laborites lahendatavat matemaatikat, aga tegelikult pole teaduslik meetod muud, kui ükskõik kelle teostatud kontroll, kas miski vastab päriselt tõele või mitte.'
Tuul Sepp kirjutab:
'Kitsamas mõttes ongi teadus meetod, millega kontrollitakse väidete paikapidavust. Võtame näiteks hüpoteesiks, et „Varesele valu“ lugemine vähendab põlve äralöömisest tekkinud valuaistingut. Teeme katse: lööme kahekümnele inimesele haluga vastu põlve, poolele loeme „Varesele valu“ ja poolele mitte. Kui valu varesele saatnud inimesed kinnitavad nüüd, võrreldes kontrollrühmaga, vähenenud valuaistingut, siis võime tõestatuks lugeda hüpoteesi „Varesele valu“ ravivast toimest.'
Nagu näha olen leidnud kellegi, kes mõtleb minule sarnaselt. See sarnane mõtleja on pannud kirja huvitava loo sellest, miks alternatiivmeditsiini usaldatakse ja miks see mõnikord ka toimet avaldab. Seda kirjatükki ei tee minu jaoks eriliseks mitte niivõrd teema, mida käsitletakse, kuivõrd autori stiil, kus teaduslik tõde pannakse lihtsasse arusaadavasse konkreetsesse ja üsna must-valgesse sõnastusse.
