Keskkonnasäästlik käitumine seostub paljudel millegipärast roheliste hipide ja pailapseliku käitumisega. Seda nähakse kui lisatööd, millega mõned eriti tublid ja vastutustundlikud viitsivad tegeleda. "Sa sorteerid prügi? Issand, kui tubli sa oled!" Keskkonnaprobleemidesse suhtuvad paljud kui esimese maailma muresse, millega võib tõsisemalt tegelema hakata siis, kui muud jamad nagu nälg ja vaesus on otsa saanud. Nagu oleks see rohkem elustiili küsimus, kui päris probleemi lahendamine.
See suhtumine ei vasta absoluutselt olukorrale, milles viibime. Me kulutame mittetaastuvaid ressursse ja toodame reostust nii mastaapselt, et igaüks, kes viitsib numbrid paberile lüüa, saab aru, et ees ootab katastroof.
Meie ümber tõstavad küll vaikselt pead rohelisemad lahendused, aga kuna need kipuvad olema kallid ja vähem mugavad, pole nende kasutuselevõtuks iseeneslikku tungi. Samal ajal jääb vaesuses elavaid inimesi maailmas aina vähemaks ja kuigi seda ei saa pidada halvaks uudiseks, tähendab see, et kogu maailma vaesed massid saavad aina ostujõulisemaks ning nad kõik tahavad endale autot, uuema mudeli nutitelefoni ja lennureise. Rahaliselt võivad nad seda lubada, aga planeeti raha eest juurde ei tule. Me kalastame rohkem, kui kalad paljunevad, raiume puid kiiremini kui uued peale kasvavad, toodame rohkem heitgaase kui metsad ja ookeanid neelavad. Vajalike loodusvarude mõttes on meil iga aastaga kasvav 'eelarvepuudujääk' ning juba mõned aastakümned kulutame võla maksmiseks hirmutava kiirusega reservi, mille Maa on enne meie tulekut kõrvale pannud. Kui rääkida numbritest, siis näiteks 2014 aastal kulutasime hinnanguliselt 1,5 korda nii palju kui Maa sama aasta jooksul juurde suutis toota, ehk ületasime eelarve viiekümne protsendiga. Koos rahalise rikkusega kasvab koormus maailmale. Kui kõik inimesed tarbiksid sama palju kui ameeriklased täna, oleks meie ülalpidamiseks vaja nelja Maad.
Ma ei saa seega päris täpselt aru, kuidas mingid lillelapsed ja elustiilid üldse teemasse puutuvad. Jätkusuutlik suhe keskkonnaga pole mingi kassipojakeste päästmine vaid praktiline vajadus ise tulevikus hakkama saada. Lihtne on jalad seinala visata ja sisendada endale, et küll keegi teine kusagil midagi välja mõtleb, aga reaalset maailmapoliitikat vaadates ei paista vajaminevate radikaalsete muutuste jõustajat. Kas me tõesti ei suuda ise tulekahju kustutada kuni see veel küüninurgas hoogu kogub, vaid peame ootama kuni kogu majapidemine leekides, enne kui paaniliselt veekopsiku järele tormame?
Niisama halada ja muretseda pole muidugi mõtet. Aga erinevalt mõnest sõjast kusagil kaugel on selle probleemi lahendamine meie enese kätes. Iga inimese iga otsus iga päev mõjutab seda, milline on meie ühine tulevik. Iga väiksemgi otsus või välja öeldud mõte võib teise jaoks olla murdeliseks inspiratsioonitilgaks ja tema omakorda motiveerida järgmist. Hiinlane võib rooja Jangtsesse valada, aga ainult sina otsustad, kas viid vana teleri jäätmejaama või põõsasse ja kas sõidad linnavahel maasturi või ühistranspordiga. Sa ei arva ju, et Pronksiööl oleks olnud okei rüüstajatega liituda, sest nagunii neid poode juba röövitakse? Ükskõik kas pääseme katastroofist või mitte, loeb õhtu lõpuks sinu jaoks ju see, kas sina võitlesid vastu või aitasid kaasa.
Lõpetuseks võid klõpsata ja üle vaadata alloleva XKCD joonistatud ülevaate, kus on märgitud kõigi Maa piirkondade keskmine temperatuur läbi inimajaloo ja teha sealt omad järeldused:
