Kui enamik populaarseid Hollywoodi õudukaid, mis kinodes jooksevad, on sinu meelest päris lahedad, võid "Nõia" vahele jätta.
Õuduskirjanik Brian Keene sõnastas mu seisukoha filmi kohta, kui ütles, et see on kaunis, mõtlik, hirmutav õudukas, millest 90% kinokülastajatest aru ei saa. Paraku näib, et meil on õigus. Kuigi kriitikud ja teisedki filmitegijad (sh Spielberg) kiidavad filmi kõrgelt, ei näi see Hollywoodi sõpradele meeltmööda olevat. Minu jaoks oli imepärane üllatus, ja seda heas mõttes, et selline film üldse suurele kinolinale jõudis. Oleksin arvanud, et sedalaadi filmi võib kohata ehk vaid julgete ideede, kuid napi rahaga iseseisvalt meisterdatud ja suurstuudiote abita jäetud filmikeste seast.
Järgnevad on põhjused, miks "Nõid" on minu meelest imeline film ja esindab õudukate kõige kõrgemat kategooriat.
Esiteks pole tagaajamist. Kogu oma pooleteist tunni jooksul ei lasku "Nõid" kordagi nii madalale, et prooviks pinget kerida sellega, kuidas mingi koll kedagi taga ajab. Veelgi enam - filmis ei ilmugi ekraanile mingit konkreetset kolli. Kui metsast tulevad hääled, siis reeglina ei saa vaataja teada, mis hääled need olid. Asju ei tehta puust ja punaseks ette. Vaatajat, nagu ka tegelasi, ümbritseb teadmatus ja müstika.
Teiseks ettearvamatus. See on minu jaoks iga hea filmi eeldus. Kui ma suudan ette näha, mis järgmiseks juhtuma hakkab, siis on mul juba igav. "Nõida" vaadates polnud mul aimdust, mis võiks järgmiseks sündima hakata.
Kolmandaks ilu detailides. Filmi tegevustik toimub 17. sajandi talupaigas ja detailidele on kihvtilt tähelepanu pööratud. Keskne talumaja ei näe välja nagu filmi jaoks ehitatud mudel, vaid nagu päris maakolka rohmakas maja. Isegi mööbel näeb välja just selline, nagu üks selleaegne taluperemees võiks enda koju kokku klopsida, mitte selline, mis pärineb Ikea romantika sektsioonist. Peategelastel on küünealused mustad ja hambad hallid. Nad räägivad inglise keelt nii, nagu sajandeid tagasi ja mitte paaris stseenis, vaid terve filmi jooksul. Täispunktid.
Neljandaks näitlejad. Nad on neetult head. Film ei tekita õudust mitte visuaalsete jubedustega, vaid läbi näitlejate, kes jubedusi läbi elavad. See nõuab kõrgema klassi näitlemisoskust ja "Nõia" näitlejaskond veab selle õõvastava meisterlikkusega välja.
Viiendaks intelligentne mitmetitõlgendatav sisu. Kuigi film näitab vahepeal konkreetselt üleloomulikke sündmusi, on seda siiski võimalik tõlgendada kui peategelaste hullunud ettekujutlust. Eriti kui märkad, et perekonna maisivarud mitte lihtsalt ei mädane, vaid on nakatunud tungalteraga, mille tarbimine põhjustab ergotismi (sümptomiteks krambid ja hallutsinatsioonid). Samas ei juhi film sellele konkreetselt tähelepanu ega sunni tegema mingeid järeldusi. Kui vaataja ei tea, mis on ergotism, siis film seda kah seletama ei hakka. "Nõida" võib võtta kui filmi perekonnast, keda saatan metsas kimbutab või kui filmi tõsiusklikust perest, kes järk-järgult sõgedusse langeb.
Kokkuvõttes jagab "Nõid" minu jaoks kohta õudukate kõige ülemises tipus. Mitte lihtsalt sellepärast, et see on originaalne samm õudusfilimide arenguloos, vaid sellepärast, et "Nõid" puges mulle päriselt naha alla ja suutis teha minu olemise kõhedalt ebameeldivaks. Hoolimata õudukalembusest puudus mul praeguseni selline kinokogemus.
Hoiatan ette, et Nõias pole eriti märulit, et film on kunstiline ja et seal pole konkreetselt õudseid "asju". Selle asemel on see raske, aeglane ja rusuv kõheduse maraton.
