Dramaatilisi lugusid on alati vägev kogeda, aga mõned lood on vägevamad kui teised.
Jutumängud on ilmselt kõige kaasahaaravam lugudes osalemise viis. Olgu selleks pika planeerimise kulminatsioon või üle mõistuse vägevad (või hoopis kehvad) täringuveeretused, väärivad mõneded mängukordadel sündinud stseenid meenutamist rohkem kui ühel korral. Õnneks on meie sahtlites terve mägi mängude jooksul kirja pandud sündmuste kirjeldusi.
Siin on kuus meeldejäävaimat dramaatilist hetke BarHiid Stuudio jutumängu arhiividest.
Mäng seeriast "Vangid 2" detsembris 2012
Eelkirjeldus: Punt nimega Tasujad korraldasid räpases põrandaaluses baaris silmast silma kokkusaamise punapäise daami Iirisega, kelle oli üle võtnud vägev deemon. Pärast katset teda püha palvega puhastada, varises kogu seiklejate kamp ühes Iirisega joogilaua ääres kokku. Ainsana ärkvele jäänud sõber lohistas nad eraldatud ruumi ja jäi ootama kaaslaste ärkamist.
Paar tubli selli tulid appi ja lohistasime kogu oimetu seltskonna treppidest alla. Roosa Sääre keldris on kitsad niisked kambrid kopitavate madratsitega, kus purjutajad end kaineks saavad magada. Need kambrid on viimased mitu päeva meie kodutubadeks olnud. Ühte sellisesse me nad tõstsimegi.
[...] Jäin kaaslaste ootamatut und üksinda valvama. Tükk aega hiljem märkasin järsku, et nüüd on midagi viltu. Mu meelemärkuseta sõbrad, nad hakkasid minu enda silme all mädanema. Aleksander oli esimene, kes vaikuse lõhestas ja ragistades verd köhima kukkus. Järgmisel hetkel oli ta surnud. Möödus hetk ja sama juhtus Luulekahuriga.
Ma ei saanud aru, misasi toimub, aga ma pulbitsesin raevust. Tahtsin sellel punajuukselisel mõrral kõri läbi tõmmata ja jumal kuidas ma kahetsen, et seda ei teinud. Aga saad aru, ma ju ei teadnud. See oli miskitmoodi manavärk ja nii palju kui mina teadsin, võinuks Iirise tapmine kaasa tuua midagi hullemat. Ma ei välistanud isegi seda, et nad end Iirise hinge päästmise nimel meelega ohvriks olid toomas.
Üks järgnes teisele. Mõni karjus ahastavalt, enne kui külma unne vajus. Teine avas hetk enne oma surma silmad, nagu näeks ta kauguses midagi, mis minu pilgule varjatud, ja lahkus siis kähiseva ohkega. Ronan, Inamis, Ingo, Maxwell.. "Ei, persse küll, ei lähe nii," pomisesin pisarate vahelt, tammudes ümber oma kaaslaste nagu kass tulise pudru ümber, vahepeal ühe pulssi katsudes ja siis teist jalast raputades.
Ma ei märganudki, kui ta silmad avas, ega kuulnud, kui ta mu selja taga püsti tõusis. Ühel hetkel ta lihtsalt seisis seal. Kahvatu nahaga deemonilibu, erkpunaste juuste ja veremaiku huultega. Ei näinud sedamoodi välja, nagu Iiris oleks päästetud olnud. Nii et see oli ikkagi olnud tahete heitlus. Võitlus spirituaalsel tasandil. Iirise hing oli mu kaaslaste omad purustanud.
"Kebi tagasi põrgusse," sisistasin tema muigava näo suunas ja pigistasin kitarri kaela pidi pihku. Deemon, kes oli Iiris, vaatas mulle silmadesse. Ta oli tõusnud tugevamana, kui ta langes. Tema pilk puuris mu südamesse ja mu olemusse. See rebis välja kõige piinavamad mälestused, väänas mu hirme ja keeras mu kahetsusi. Olin langemas pimedusse, kui kostis vali kärgatus.
Kõik lamajad polnud surnud! Meeltesegaduses toibunud Slava oli proovinud Iirist ootamatu rünnakuga maha lasta. Kuid kuulid ei haava deemonit, kes on Iiris. Punapea pöördus Slava poole, rebis käest tema relva ja asus teda kägistama. Mina varisesin kurnatult põrandale niipea, kui Iiris oma pilgu minult tõstis. Slava vastuhakk oli saamatu kui palavikus sonival joodikul. Ta ei paistnud isegi täiesti ärkvel olevat, vaid tegutsenuks nagu läbi une.
Elu Slava silmadest oli kustumas, kui Iiris midagi tajus ja kägistamise järsult lõpetas. Iiris nuusutas Slavat, mõtles hetke ja tõstis ta siis enda õla peale, nagu oleks see täiskasvanud mees olnud pisike laps. Iiris lahkus koos Slavaga kiirel sammul keldrist. Ma ei pruugi kunagi teada saada, mis Slava Iirise jaoks eriliseks tegi või mis plaanid tal mehega olid.
Olin üksinda keldriruumis, mida olid minutid tagasi täitnud kaaslaste hingetõmbed. Alles polnud kedagi. Mitte hingelistki, kellega jätkata sõjakäiku Mužarimi vastu. Tasujad... olid langenud.
Mäng seeriast "Kadetid & Kindralid" detsembris 2016
Eelkirjeldus: Peategelaste meeskond Sierra 5 oli äsja elanud üle atendaadikatse ja jälitas vigastustest hoolimata põgenevaid mõrvareid. Põgenemiskäigud viisid läbi maha jäetud punkrist, kuhu olid elama asunud loomastunud leegurid. Mõrtsukatele järele jõudmiseks oli meeskonnal vaja leegurite pesast läbi hiilida.
Kui oled teeninud nii kaua nagu mina, saad selgeks, kui imeõhuke piir on väikese riski ja totaalse hävingu vahel. Kui asjad hakkavad käest minema, siis lähevad nad täiega ja enne kui arugi saad, on põnevast seiklusest saanud väljapääsmatu pime auk. Just sellel hetkel, kui Elgo vaikselt ust paotas, sattus punt leegureid teiselt poolt ukse pärani lahti lükkama. Paar hetke üllatunud vaikust. Siis täitus kogu saal, kõik käigud ja pimedus leegurite huilgamisega. "TAGASI! TAGASI!" röökis Elgo. Terve kari leegureid valgus talle järele. Andsin katteks natuke tuld, aga sama hästi oleksin võinud püssiga tagasi hoida merelainet.
Meil oli pikk tee tagasi minna. Tee peale jäid kitsad kaabliveotorud, kust mahtusime end napilt läbi pressima. Isegi nendeni jõudmiseks pidime aga läbi jõudma kokkuvarisenud kappe ja riiuleid täis laoruumist, kus põrand oli nii paksult prahti ja katkist mööblit täis, et mingist jooksmisest ei saanud juttu olla. Jõudsime laoruumi ja hakkasime kaablitorude poole ukerdama, kui Elgo seisma jäi. Küllap ta mõistis, et selliselt me ära ei pääse. Ta pöördus ringi, haaras kaitseks kätte suvalise kokku klopsitud ketta ning jäi kaitsvas asendis ukseavale seisma. [...]
NÄTAKI jooksis esimene leegur Elgole sisse ja sai sedamaid tema kettaga otse molli, lisaks paar noolt Wari poolt ja mõni lask ka minult. Kuid kohe valgusid pikali löödud leeguri asemele uued. "TAGANEGE!!!" karjus Elgo. [...] Leegurite meri valgus ruumi sisse ja kostitasid Elgot lugematute hoopidega, kuid Elgo püsis jalul ja tõrjus nii palju kui suutis. [...]
Võitlusmöll oli kõrvulukustav. [...] Wari nägi kuidas viimastena ruumi jäänud Lorien ja Elgo järjest raskemaid hoope ja lõikeid sisse said ning nende tõrjuvad vastulöögid aina uimasemaks ja kohmakamaks vaibusid. [...] Üks leegur põrutas kiviga Elgole otse vastu kukalt nii et tolmu ja verd piserdas. Elgo rahmis veel vaid taarudes, nagu oleks ta juba teadvuse kaotanud, kuid keha sellest hoolimata võitlust jätkanud.
[...] Lorien sooritas võimatut akrobaatikat, tõrjudes lööke ja samal ajal kuidagi imelikult selg ees kitsasse seinatorusse ronides. Leegurid olid kõikjal ta ümber. Lorien nõretas verest. Elgo vedeles elutult maas, pea raudpõranda ja leegurite nuiade vahel iiveldama ajavaks salatiks tambitud. Lorienile peale tungivad leegurid tallusid räpaste taldadega Elgo korjuse ja eemale veerenud kaabu otsas.
Mäng seeriast "Vangid" jaanuaris 2012
Eelkirjeldus: Romann, hüüdnimega "Kustutaja" on ainuke tegelane, kes on läbi teinud mitte ainult terve ühe BarHiid Stuudio jutumänguseeria algusest lõpuni, vaid koguni kaks. Mänguseeriasse "Vangid" tuli ta üle eelmisest seeriast, olles seetõttu meeskonna kogenuim ja võimsaim liige. Ta päästis oma kaaslasete elud rohkemail kordadel, kui keegi jõudis kokku lugeda. Kõne all olev mäng oli seeria viimane. Vangidest koosnev meeskond oli peaaegu vabaduses, viimase tõkkena seisis ees veel üks raske heitlus põrguhingi käskiva kuriväega, mis ümbritses peagi plahvatavat pommi.
Pomm kahjutuks ja koju minema. See oli plaan. Mõne minuti järel seisis ebaharilik kamp võitlejaid saaliuste taga, millest teisele poole jäi Mužarimi süda. Hetkeks näis aeg peatuvat. Kui rusutud see punt praegu välja nägi. Peale läbielatud kannatusi oli neis vaevu mingitki jaksu järel ja ometi tungisid nad edasi.
Laiaõlgne sõdurveteran Romann kontrollis automaati. [...] Metalsed saaliuksed hakkasid värisema. Mužarim oli ukse taga. Tõusis õõvastav ulgumine ja metalluksed hakkasid väänduma ja painduma, nagu oleksid need paberist. Prahmakaga paiskusid need hingedelt ja kõik mattus hämarusse. "Peale!" kõlas Kustutaja hüüd. [...]
Avarat saali, mis oli kunagi olnud korvpalliväljak, katsid mädanevad väädid ja roiskuvad surnukehad, mille vahelt põrand väljagi ei paistnud. Seinapragudest immitses verd. "Avage luugid!" hõikas sisse tormanud Kustutaja, osutades ratastele, mille sõjaväelased ruumi kolme erinevasse seina monteerinud olid. [...]
Laibamere vahelt hakkasid välja pressima kümned ja kümned Kadunud Hinged. Instinktiivselt haaras Kustutaja automaadi palgele ja litsus päästikut. Püss tärises ja kuulid saatsid hirmutisi tagasi maapõue. [...]
Romanni ümber kogunevate Hingede hulk kasvas kiiremini, kui ta neid tappa jõudis. Juba kostis järjekordne agooniakarje ning ruumi teises servas langes põrguliste ohvriks visalt vastupanu osutanud Stefan. Kustutaja silmi täitis raev. Ta peletas üha lähemale trügivaid Hingi valangutega eemale. Aga vahemaa vähenes iga hetkega. Kiljatus kaikus kauguses. Õudusega saabus mõistmine, et Arabella oli hoova juures uuesti lõksu püütud ning abitu tüdruku hing seal kehast välja kistud. Ainult meeter vahet Kustutajal ja teda ümbritseval kummitusteväel. Püss tärises. Ja siis vaikis. Klõps. Klõps. Klõps. Kustutaja vajutas tühjaks tulistatud püssi päästikut. Enam polnud midagi teha. Ta teadis, et ei jõua laadida. Nüüd on kõik. Nii see lõppeb.
Kustutaja sulges aeglaselt silmad ja nägi enda ees kodutalu õuel seisvat Ingat, tuul hellalt juukseid sasimas, ja tema käekõrval noort Leonidi - nende ühist poega. Perekond naeratas Romannile ja hetkeks näis, et ta on tõesti koju naasnud. Saali täitis bassine karje, kui Romann vaimude poolt põrgusse kisti.
Mäng seeriast "Saar" juunis 2011
Eelkirjeldus: Agent Mork on vist kõige karmim pahaperse, kes BarHiid Stuudio jutumängudesse kunagi astunud. Ka räpases koopas roomas ta ülikond seljas ja päikeseprillid ninal. Agent Mork armastas tsiteerida ERVA paragrahv kolme, mis nägi ette, et kui keegi talle teenistuskohustuste täitmise ajal liiga teeb, on tal mitte ainult õigus, vaid kohustus see isik tappa. Seda paragrahvi tsiteeris ta ükskord isegi maja suurusele põhjakonnale, kelle ta pärast pommidega õhku lasi, sest see julges tema peale sülitada. Hiljem kaotas ta oma käe võitluses pesuehtse lohega. Väga mitmed tema seikadest oleks siia sobinud, aga lõpuks jäi peale juhtum, kus Mork kohtus oma pikaaegse rivaaliga agentuurist.
Agent Morki must ülikond ja päikeseprillid jätsid temast keset ümbritsevat loodust kohatu mulje. Taustal rohendas kevadine mets ja siristasid rohevindid. [...] Eemal tee peal seisis üksik kuju. Too kandis nahkmantlit ja kokku sobivaid musta värvi pükse. Tema patsi punutud pruunid juuksed ja punakaspruunid huuled ei jätnud kahtlust, et tegemist on naisterahvaga, kuigi tema rinnajoon selgelt välja ei joonistunud. Naine hoidis mõlemas käes haruldaselt suuri püstoleid ja tema silmi varjasid päikeseprillid justnagu agent Morkil.
Lähemale jäänud saksa sõdurid panid käed mõõgapidemetele, kuid nende jaopealikud käskisid neil eemale astuda ja ruumi teha. Lõpuks jagunes inimmass kahte leeri, jättes agent Morki ja nahka riietatud neiu vastamisi seisma.
[...] Hetk seisid päikeseprillides vaenlased veel mõnekümne meetrise vahemaa tagant teineteisega vastamisi, kuid siis tõstis naine kiire liigutusega oma püstolid, suunas need Morkile ja surus päästikuid. Püstolid paukusid nii võimsalt, et põõsalehed ümberringi tantsima hakkasid ja kuulid vingusid otse Morki suunas. Kuid agent Mork oli kiire ja heitis end kukerpalliga küljele.
Kuulid kraapisid mulda tema ümber, kuid Mork jõudis nende ümber kogunenud inimmassi sisse ja rebis seal seisnud Vladimirilt käest tankirusika, samal ajal kui naisagent ettevaatusest hetk varem puu taha varjus. Naine seisis mõne hetke seljaga vastu puud ja astus siis uuesti välja, et kuulid vaenlase poole teele saata, kuid vaevalt oli ta tüve varjust välja jõudnud kuid madala vuhina saatel küünarvarre suurune mürsk naist otse kõhtu tabas, plahvatas, ja viimase sisikonna kaarega metsa alla laiali puistas.
Lähemal seisnud sõdurid ja mõni kaugem sõdalasnaine karjatasid ehmatusest. Siis võttis maad vaikus. Mork näitas Vladimirilie tunnustavalt tankirusikat, teatas, et jätab selle endale, viskas ilma vastust ootamata raske toru üle õla ja kõndis rahulikult teed mööda edasi.
Mäng seeriast "Britta Protokoll 2" jaanuaris 2016
Eelkirjeldus: Terra Britta meeskonna viga oli lihtsalt valel ajal vales kohas viibimine. Nad olid vangis kosmoselaeva peal, mis jäi omakorda armutu rünnaku ohvriks. Rünnaku käigus süttis päratu emalaev põlema ja reaktorid olid iga hetk plahvatamas. Mõnedel meeskonnast õnnestus jõuda laeva avatud küljel olevale maandumisväljale, lootuses sealt süstikutega pageda, kuid teed tõkestasid rünnaku taga olnud tulnukad.
Kulus mitu hetke, enne kui märkasin probleemi. Veel vaenulikke. Kaks samasugust elajat nagu need, kes olid maha võtnud kapteni. Ma ei raevunud. Ma ei kaotanud närvi. Tegutsesin lihtsalt reflektiivselt ja automaatselt, nii nagu sõjakoolis õpetetud, nii nagu aastakümned lahingutandril on sisse kasvatanud. Vigadeks ei olnud praegu ruumi. Uloš tormas pea ees tulnukatele peale. Ta jäi otse mu tuleliinile ja pidin positsiooni vahetama. Sööstsin kaarega paremale, et vaenlast tiivata.
Märkasin silmast vana poksimeister Lehismetsa. Riided naha külge põlenud, jalg verekaotusest surnud, veri mööda kulmu alla nirisemas, kuid silmis lõõmamas viha kõige viimasel ajal juhtunu üle, liipas ta sihikindlalt Ulošile appi. Weiss sööstis otse süstikuparda poole. Jõudsin positsioonile ja avasin tule, aga keha vedas juba alt. Silme eest oli udune, käed tuimad ja relv käes värisemas ei suutnud ma ühtegi head tabamust saada, enne kui elajad vana Lehismetsa lõplikult pikali virutasid. Uloš suutis veel vastupanu osutada, aga kui üks tulnukatest oma tähelepanu minule pööras ja raskevalangud teele vajutas, siis minu keha lihtsalt ei allunud enam tahtmisele kiireid liigutusi teha ja enne kui jõudsin varjuda, puurisid laengud minu lihasse.
Siia ma jäin. Iga sõrmeliigutus, iga sõna teeb mulle rohkem valu kui olen eales tundnud. Aga see raport pidi salvestatud saama. Uloš tambiti puruks ja elajad järgnesid viimasena veel jalule jäänud Weissile. Weiss oli visa. Ja kiire. Ta jõudis pardale enne elajaid. Laevakere ragin on nüüd nii vali, et mu kõrvadel on valus. Ei saa olla rohkem kui üks või kaks minutit enne kui see kõik järele annab. Enne kui meist kõigist saab põrm. Vähemalt Weiss pääses. Ma loodan, et ta kannab...
...aga mis see nüüd on. Oota üks hetk! Süstik läheneb! See on... see on Weiss. Miks ta ei põgene?! Ta ju näeb, et laev on kohe minemas. Mida ta...? Ta tuleb meile järgi. Jumala eest, ta tuleb meid päästma. Iial poleks ma sellist julgust... Ta lendas üle. Ei leia maandumiskohta. Seal! Lage plats. Ta toob süstiku maha, ronib õue, vaatab ringi. Kiirusta Weiss! Kiirusta!! Konte väänav ragin müriseb läbi emalaeva.
Weiss jookseb läbi suitsu, jõuab Lehismetsa ja Ulošini. Kontrollib neid. Uloši ta üles ei korja. Selge - surnud. Aga Lehismets? Weiss võtab Lehismetsa turjale! Elus! Lohistab ta süstikusse. Nad lähevad. Mina jään siia. Ma ei kaeba. See on mulle paras. Ma põrusin oma missioonil. Vedasin neid alt. Muidugi jätava nad mu siia. Ma pole neile keegi... Aga ei. Weiss tuleb uuesti välja! Vaatab suitsu sees ringi. Otsi! Tõstan oma verest ligase käe. Palun märka mind! Palun näe, kus ma olen. Ja ta märkab. Ja hakkab minu poole jooksma.
See ei ole võimalik. Weiss tuleb mulle järgi. Minule! Pärast kõike seda. Kas tõesti on võimalik, et ma tulen siit eluga välja? Kas tõesti saab sellest lugu, mida veteranina meenutada? On see võimalik, et see polegi minu lõpp? Elu! Ma saan võimaluse! Ma tahan uut võimalust!!! Weiss võtab mind õlale. Proovin kähiseda tänu, aga jõudu ei ole. Miski väändub ja murdub reaktori suunas. Plahvatused kärgatavad kõikjal me ümber. Aga Weiss on tugevalt jalul ja kannab mind edasi süstiku poole. Napilt läheb! Neetult napilt! Aga kohe oleme kohal! Jah! Me saame hakkama! Me vist tõesti jõua..
Mäng seeriast "Tribori Hämaruses" augustis 2013
Eelkirjeldus: Minu jaoks ei olnud kõhklust selle osas, mida esimesele kohale seada. Kõikides mängudes, kus olen olnud, ei ole ma näinud nii haruldaselt sooritatud veeretusi, mis läheks samal ajal nii kümnesse oma ajastuse ja dramaatilisusega. Peategelaste seltskond oli koordineerinud salarünnaku mõisavalitseja Kursoni vastu. Väiksem meeskond hiilis keldrikäikudest mõisa, et seestpoolt väravad avada ja abiväed sisse lasta, kuid ajastus vedas kihva.
Kui mõisamüüri väravad lahti lükkasime, vaatas meile vastu rahulikult tukastav külake. Meie sõjamehi ei paistnud kusagil. Juba vihisesid läbi õhu esimesed meie suunda teele saadetud nooled. Kus põrgu päralt nad kõik olid?! "Hoidke väravat!" käratasin enda kaaslastele, meelekindlalt jalad mutta surudes. Ründesalk lihtsalt pidi seda sarvehüüdu kuulma. Nad on kohe siin, hetke pärast tormavad nad selle majanurga või aida varjust välja, sisendasin endale ja tõrjusin kilbiga enda puusa suunda vuhanud noole.
Aeg mängis meie vastu. Saatsin mõned mehed müüri amburitest puhastama ja suundusin ise mõisahoone peale. Minu plaan oli mõisauksi kinni hoida ja vaenlasi tuppa lõksustades aega võita. Vaevalt olin mõisausteni jõudnud kui märkasin salka mehi ühest kõrvalhoonest väljumas ja müüri äärt pidi värava suunas silkamas. Olid need omad või vaenlased? Mu mehed olid laiali, maad oli võtnud kaos ja õue katsid vihisevad nooled.
"Tagasi!" käratasin kaaslastele. Otsustasin kahtlase salga tee lõigata. Kui müüri äärt pidi liikunud pundile lähemale jõudsime, kostus nende hulgast vihane hääl: "Alatud kaabakad! Külaslilahkuse reetjad!" Tundsin ta hetkega ära. Kurson ise oli seda punti juhtimas. "Ei luba värava alla!" röökisin oma käsu, pigistasin mõõgapideme pihku, lähenesin kilp ees veel kaks ettevaatlikku sammu ja lajatasin täie jõuga esimesele mehele, vallandades mõõgakilina saatel puhkenud võitlusmöllu. Siis kostis puine krigin ja suured mõisauksed paiskusid valla. Asjad läksid kiiresti halvast halvemaks. Kogu Kursoni vägi voolas mõisast välja ja valguse meile selga.
[...] Vaenlasi oli kõikjal. Ma ei märganud, kuidas nende jõud meie omast üle kasvas. Märkasin vaid hetke, kui peale minu seisis jalul veel ainult Forian, relvaga igast suunast peale pressivate vaenlaste suunas raevukalt vasardamas. Põgenemisvõimalus oli käest libisenud. Mõistsin järsku, et niiviisi surraksegi. Kui palju inimesi on arvanud, et olukord on kontrolli all ja taibanud vastupidist vaid mõni hetk enne hukku? Kus oli Ged ja meie ratsanikud? Kuhu olid jäänud kõrtsmiku sõjamehed?
Forian oli hiiglane, kes lammutas vaenlasi vasakule ja paremale. Aga neid oli lihtsalt liiga palju. Mõõgad surasid tema turvise pihta igast suunast. Mees pöördus meeleheitliku vihaga Kursoni enda poole.. ja sai kõminal sisse raske lajatuse sõjavasaralt. Hoop paiskas hiiglase hambaid pidi mudasse. Üritasin haavata ühte vaenlast, kui üks teine mind õlaga rammis, lennutades mind prantsatatusega Foriani kõrvale pikali. Ägisesime kõrvuti, Kursoni mehed meie ümber ringis. Nad ei jõua, tõdesin, kui üks Kursoni omadest surmahoobiks tapri tõstis ja minu abi otsiv pilk tühja väravat seiras.
"TULGE SIIA TÜRAPEAD!" kuulsin järsku käredat häält karjumas. See oli Kressen, kes enne ühte valvuritorni puhastama oli jäänud. Minu silmis oli Kressen kombetu joodik ja pisut üle keskmise sõjamees, kuid see jäägitust lojaalsusest ja võitlusvaimust jutustav vaatepilt jääb minuga surivoodini. Ta lähenes ülbe kõnnakuga ihuüksi otse selle meestekarja suunas, kes olid meile otsa tegemas, kirves lõdvalt käe otsas, räpasesse habemesse mattunud suu avatud nagu tülinorijal ja punnis silmad otsimas esimest kellele molli sõita. "Mis passite seal, munnid?!" jätkas ta Kressenlikult rind ees edasi marssides. Hetkeks näis Kursoni mehi tabavat segadus, aga siis oli Kressen juba nii lähedal, et mass meid unustavalt Kresseni suunas valgus.
Kressenil oli üks kindel eesmärk ja ta ei lasknud kellelgi ennast segada. Üks tera lõikas tema pea suunas, kuid Kressen kummardus, tõukas õlaga eemale järgmise, kes tema ja Kursoni vahele jäi, tõrjus kirvest üles seljataha tõstes veel ühe hoobi, mis tema kukalt sihtis ja lasi sellel siis täie jõuga otse Kursoni näkku maanduda, nii et verd ja ajusid kahes suunas pritsis.
Ma ei suutnud oma silmi uskuda. Oli see ebaloomulikult õnnelik juhus või päästsid meid tõesti jumalad, aga toimunu jahmatas kõiki kõrvalseisjaid. Kursoni mehed tardusid paigale, nägudes "mis just praegu juhtus?" ilme. Ja siis kihutasid kabjaplagina saatel mõisaõuele Rondel ja tema ratsaväelased, seljataga kõrstmiku sõjamehed ja meie Ged isiklikult.
Enamus Kursoni meestest pistsid jooksu. Need kes jäid, lõigati kiiresti maha. [...] Peagi olid mõisauksed sisse murtud ja viimased vaenlased karjusid ahastavalt kui mõõgad neid lahti lõikasid. Sujuvalt läks lahing üle rüüstamiseks ja külamehed puistasid üksteise võidu mõisatubasid ja kõrvalhooneid. Kui oli selge, et surma enam täna kartma ei pea ning lahing on võidetud, kerkis mu suule muie. Saime hakkama! Kurson on alistatud! Võit!
Ongi kõik. Need olid minu jaoks TOP 6 dramaatilisemat hetke, mis mänguseiklustest kroonikasse kirja on pandud. Kindlasti on sedasorti hetki veelgi ja iga mängija ja mängujuhi TOP 6 oleks pisut erinev, aga nii või teisiti on vinge neid lugusid meenutada.
Järgmiste meeldejäävate seiklusteni!
