"Blade Runner 2049" on üks kõige paremaid filme, mida ma kunagi näinud olen. Kindlasti pole film igale maitsele, aga kui film sulle ei meeldi, siis justnimelt sellepärast, et sulle ei meeldi sellised filmid, mitte sellepärast, et filmil midagi viga oleks. Tegemist on meistriteosega.
"Blade Runner 2049" on järg filmile "Blade Runner", mis ilmus 1982 aastal (35 aastat tagasi!), kus toona etendas peategelase rolli noor ja värskelt kuulsaks saanud Harrison Ford. "Blade Runner" sai tookord kiitusi lummava visuaali ja stiilipuhtuse eest. Filmi stsenaarium oli samuti huvitav, kuid mitte "Blade Runneri" peamine võlu.
Lugu leidis aset düstoopilises tulevikus, kus peategelase tööks oli kinni püüda ja likvideerida kuus jooksu pääsenud inimestega äravahetamiseni sarnast biotehnoloogiliselt disainitud androidi.
Geneerilise ulmeloo tegi vürtsikaks see, et "ment", keda Harrison Ford mängis, polnud mingi uhke kangelane ja androidid keda ta taga ajas, polnud mingid õelad pahategijad. Nagu öeldud, pakkus sisust vägevamat elamust aga just rusuv düstoopiline miljöö ja kunstiline puhtus, mis haaras ühtsesse tervikusse nii sisu, tegelased, kaameratöö, taustamuusika kui üldse kõik, millest film koosnes.
Kui nägin esimest korda treilerit "Blade Runneri" jätkuosast, kartsin halvimat. Mul oli vähe usku, et Ryan Gosling suudaks välja mängida rolli, mida "Blade Runneri" filmistiil nõuab. Lisaks tundus selle esimese suvalise treileri järgi, et hingeminevast atmosfäärifilmist on tehtud lihtsalt üks suvaline märul.
Oleksin äärepealt unustanud uut "Blade Runnerit" vaatama minna. Õnneks tuletas hea vihje mulle filmi siiski meelde. Tavaliselt ärritab mind, kui treiler filmi kohta eksliku mulje jätab, aga seekord oli kinoelamus lihtsalt nii neetult vägev, et pühkis igasuguse pahameele. Näiteks Harrison Ford, kes näib treileri järgi olevat praktiliselt peategelane, ilmub tegelikult siiski kõrvaltegelasena välja alles filmi lõpu poole.
"Blade Runner 2049" ei jää oma eelkäijale alla. Lausa vastupidi. See on tõeline Hollywoodi ime, sest heale filmile tehtud järg on veel parem kui originaal.
Film ei alahinda publiku intelligentsi. Seda nii sisu mõttes, kus ree peal püsimiseks peab aktiivselt kaasa mõtlema, kui ka üldteadmistes, kus näiteks ei pea film vajalikuks publikule eraldi selgitama hakata, millele viitavad adeniini, guaniini, tsütosiini ja tümiini esitähtede kombinatsioonid.
Nautisin mõnuga, kuidas "Blade Runner 2049" mitte kusagile ei kiirusta. Siin filmis ei pea igat kaadrit täitma mingi rabelemine ja eriefektindus. Selle asemel kulgeb film aeglaselt, väärikalt ja sügavalt.
Loo poolest on "Blade Runner 2049" oma eelkäijaga vähe seotud. Pole mingit vajadust näha esimest osa, et mõista seda, mis leiab aset järjes. Enamik filmis võtmerolli mängivaid sündmuseid, mida tegelased aeg-ajalt meenutavad, ei leia aset mitte esimeses osas, vaid kaadrist väljas, esimese ja teise osa vahepeal.
Seekord on peategelane ise biotehnoloogilne "tehisinimene", kes elab oma elu teise järgu kodanikuna, teenides elatist samasuguse tööga, nagu peategelane esimeses osas. Lahendades järjekordset juhtumit sattub ta peale juhtlõngadele, mis hakkavad vaikselt paljastama suuremat pilti ning heitma kahtlust tema enda identideedile. Mida edasi ta uurib, seda suuremasse ohtu ja sügavamasse eksistentsiaalsesse kriisi ta jõuab.
Erinevalt mõnest teisestki hästi õnnestunud taaskäivitamisest (köhh-köhh "Tähesõjad") on "Blade Runner 2049" uutel motiividel põhinev värske lugu, mis säilitab oma eelkäija vaimsuse ja tunnetuse ilma eelmist tegelikult kordamata.
Isegi filmi taustamuusika on meisterlikult üle toodud, mis arvestades tänapäevase ja 80ndate muusikatausta erisusi, on omaette postitust vääriv saavutus.
Kuigi stsenaarium on huvitav ja ettearvamatu, on kõige suurem elamus siiski hingemattev visuaal, millest sain maksimaalse võimaliku elamuse IMAX 3D vahendusel. Ütlen ausalt, isegi kui film olnuks subtiitriteta araabia keeles ja ma sisust mõhkugi aru poleks saanud, oleksin üksnes vägevate vaadete ja katkematult lummava kaameratöö tõttu filmist ikkagi mõnu tundnud. Kusjuures erinevaid keeli filmis ka räägitakse, sest düstoopilises "Blade Runneri" tulevikus on rahvad segunenud ja kõrv korjas vist üles näiteks soomekeelsed prostituudid. Sama asja teine külg on aga see, et kui vaatad filmi mõne pisikese ekraani pealt kehva heliga, näiteks lennusõidu ajal, rikud sellega kogu filmielamuse ära.
Kaklust ja tulistamist näitab "Blade Runner 2049" palju vähem kui võiks treilerite põhjal arvata.
Mis niigi fantastilisele filmile nagu kirss tordi otsa sobitus, oli filmimeeskonna kompromissitus oma nägemuse osas. See mõjus terava kontrastina mõned kuud tagasi kinodes jooksnud sõjafilmile "Dunkirk", mis hoolimata Teise maailmasõja filmide üleküllastatud areenist suutis siiski tuua mõndagi uut ja senisest realistlikumat, kuid lasi oma potentsiaali lörinal põhja otsusega jätta film publiku maksimeerimise nimel peresõbralikuks, mistõttu välistati koledad sõjaõudused, mis omakorda tähendas, et "realistlikuna" reklaamitud sõjafilm meenutas kohati hoopis "A-Rühma".
"Blade Runner 2049" seda viga ei tee. Film jääb iseendale truuks ja lisaks üsna ohtrale alastusele on filmis nagu rusikas silmaauku üks "Dunkirkile" sarnane pommistseen, ainult et usutavamalt esitatuna.
Paraku elame aga maailmas, kus kunstilised ohvrid turundamise nimel vilja kannavad ja "Dunkirk" teenis filmi väntamise kulud tagasi viiekordselt, "Blade Runner" on aga praegu ja paistab ka jäävat kahjumisse.
