2013 aasta "Tomb Raider" on uusnägemus kogu senisest seeriast. Kui varasemalt oli "Tomb Raideri" peategelane Lara Croft naeruväärselt suurte melonitega emane Indiana Jones, siis uues versioonis on õhustik võtnud tõsisema, võiks isegi öelda, et sünge tooni ja Lara korvi suurus on paar tähte väiksemaks jäänud.
Ütlen kohe ära, et nautisin seda uut nägemust "Tomb Raiderist". Mulle meeldis, kuidas lugu oli tõsiseltvõetavam tüüpilistest sedalaadi mängudest, kuigi möönan, et tõsiseltvõetav oleks loo kohta siiski liialdav ütelda.
Mäng räägib sellest, kuidas Lara seiklused üldse pihta hakkasid, ehk tema esimesest kokkupuutest elu eest võitlemise ja ajaloolise müsteeriumiga.
Loo alguses on Lara osa meeskonnast, kes jääb merehätta salapärasele saarele. Ta leiab end teistest ellujääjatest eraldatult ja peab hakkama saama metsikus looduses, võideldes saare geograafia ja tigedate elanikega.
Alguses on Lara tõeline koba ja see läks minu jaoks suurepäraselt kokku - nimelt oli see minu elu esimene tulistamismäng, mida mängisin puldiga, mitte hiire ja klaviatuuriga. Justnagu Lara, olin ka mina alguses tõeline käpard ja isegi seisva sihtmärgi tabamine nõudis pikka hoolsat sihtimist.
Samm-sammu haaval saime väljakutsuvates olukordades Laraga üheskoos osavamaks. Mitmel korral hüppasin eduka lahingu järel rõõmust püsti. Märgin ära, et läbisin kogu mängu kõige väljakutsuvamal raskustasemel.
Osavus pole aga ainuke progress, mis "Tomb Raideris" aset leiab. Elasin kaasa ka Lara vaimsetele läbielamistele. Mäng oli võtnud vaevaks pöörata tähelepanu peategelase emotsioonidele.
Esimest korda kui nälja võitmiseks Laraga metslooma tapsime, vabandas Lara enda saagi ees ja oli kurbusest sõnatu. Oht-ohu haaval sai temast aga aina jõulisem ellujääja, kuni lõpuks ei pilgutanud külmavereline Lara silmagi, kui pahaaimamatuid inimesi varjulistes paikades vägivaldselt mõrvas.
"Kas arvad, et oled kangelane?" küsib saarel elavate kurjamite pealik mängu lõpu poole Lara käest tabavalt ja jätkab: "Kõik mida mina tegin, tegin ellujäämiseks. Kui palju oled sina ellujäämiseks tapnud?" 657 inimest, kui Internetti uskuda.
Kuigi siin-seal olid mõned lahingud keerulised ja nõudsid tosinajagu uuesti proovimist enne kui neist võitu sain, oleksin siiski soovinud, et mäng olnuks väljakutsuvam. Küll mitte lahingute, aga mõistatuste poolest.
Mäletan sarnaseid mänge vanast ajast. "Indiana Jones and the Infernal Machine" avas minu jaoks omal ajal uksed seiklusmängude maailma. "Tomb Raideris" oli Infernal Machine'iga mitmeid sarnasusi, nagu näiteks võidurõõmus viisijupike salaruumi leidmisel või viis peategelase kommentaarid ajalooliste leidude korral. Seetõttu puudutas "Tomb Raider" minu hinges hella kohta.
Milles "Tomb Raider" aga "Infernal Machine'i" kandugi ei puudutanud, olid mõistatused. Mäletan kuidas mõistatasin "Infernal Machine'i" mängides tunde ja päevi, taipamata, kuhu edasi minna või mida järgmiseks teha. Tänapäeva mängud enam selliseid väljakutseid ei paku ja "Tomb Raider" pole erand. Kõige raskemate nuputamisekohtade lahendamiseks kulus mul umbes 10 minutit. Sellest oli tõeliselt kahju.
Tegin mängu enda jaoks raskemaks sellega, et ei kasutanud põhimõtteliselt kaarti ega vihjete funktsiooni, mis interaktiivsed esemed helendama paneb. Olen varemgi kirjutanud, et põlgan, kuidas minikaardid jm abifunktsioonid moodsaid videomänge labastavad. Võimalik, et teen selle põhjustest tulevikus omaette posti.
Mõistatused olid niigi naeruväärselt kerged. Mitte-teadmine, milliseid objekte saan keskkonnas kasutada lisasid natukenegi väljakutset. Kaardi mitte kasutamine (tänu taevale, et seda ekraanile ei kleebitud) võimaldas luua illusiooni, nagu oleks tegemist avatud maailmaga.
Kohati ongi "Tomb Raider" poolavatud maailm ja pakub võimalusi minna edasi või tagasi erinevaid radu pidi. Alguses ei teadnud ma isegi võimalusest kaarti kasutada ja näis tõesti, et võin minna kuhu tahan. Igaks juhuks ei hakanud ma kõiki soppe ja nurgataguseid läbi tuhnima, sest kartsin kujutluse purunemist.
Kokkuvõttes oli "Tomb Raider" tore mäng. Kiidan heaks frantsiisi uue dramaatilisema lähenemise Lara seiklustele. Kuigi mäng astub mitmesse samasse auku nagu teised tänapäevased seiklusmängud, on selles siiski piisav tera originaalsust, et mitte massi sulanduda.
